Vabaduse TUULED
Pärast teise maailmasõja lõppu põgenesid paljud eestlastest pagulased Rootsist edasi lääne poole. Nad riskisid kõigega ja võtsid ette väga ohtliku teekonna.
Vabaduse tuuled
Üks esimesi ja ilmselt kuulsamaid üle Atlandi purjetamise lugusid on seotud Ermaga, mille pardal oli 16 eestlast. Selle uskumatu reisi põhjal sündis hiljem raamat “Purjetamine vabadusse”, millest sai rahvusvaheline müügihitt.
Käesolev näitus annab ülevaate tuhandete eestlaste erakordsest ettevõtmisest põgeneda 1940ndate lõpul saladuskatte all Rootsist, et seilata päevinäinud meresõidukites üle Atlandi ookeani vabadusse.
Needsamad eestlased olid juba korra põgenenud: 1944. aasta sügisel, kui natsi-Saksamaa okupatsioon Eestis oli lõppemas ja nõukogude väed lähenesid taas Balti riikidele, põgenesid kümned tuhanded eestlased väikestes paatides üle mere Rootsi. Põgenikud arvasid, et nüüd on nad turvalises kohas, ent Nõukogude Liit hakkas Rootsit survestama eestlasi koju tagasi saatma. Pärast esimest nõukogude okupatsiooni aastatel 1940-41, mille käigus tapeti, küüditati ja vangistati üle 20 000 eestlase, ei olnud kodumaalt põgenenuil mingeid illusioone, mis neid kodumaal oleks ees oodanud.
Eelistades olla ise oma saatuse sepad, panid paljud eestlastest pagulased oma napid säästud kokku, otsid ja tegid korda vanad laevad ning lahkusid nendega Nõukogude Liidu haardeulatusest võimalikult kaugele. Ühelgi neist laevadest polnud pardal mingeid sideseadmeid ning meeskonnad pidid üritama navigeerida üle miiniväljadest ja nõukogude piirivalvelaevadest ummistatud Põhjamere.
Kaptenid seilasid läbi tormide poolest kurikuulsa Biskaia lahe, juhindudes oma teekonnal vaid aegunud merekaartide, sekstantide ja taevatähtede järgi. Kuna diiselkütust oli sõjajärgsel ajal keeruline saada, lootsid paljud laevad Atlandi ookeani ületades soodsatele idast läände puhuvatele passaattuultele, mis olid 450 aastat varem üle ookeani toimetanud ka kuulsa maadeavastaja Christopher Columbuse armaada.
Väliseesti ja ameerika ajakirjandus ristis need põgenikepaadid “viikingilaevadeks”, sest nad alustasid oma teekonda Rootsist ja nad jõudsid tänu enamasti kogenud meremeestest juhtimisel edukalt oma sihtpunkti. “Mitte keegi peale viikingite pole tulnud (üle Atlandi) nii väikeste alustega,” väljendas oma jahmatust üks Kanada piirivalveametnik, kui 29 reisijaga Astrid maabus 1948. aastal Quebecis.
Aastatel 1945-1951 lahkus teadaolevalt Rootsist 47 alust, millest vähemalt 16 jõudis Ameerika Ühendriikidesse, 11 Kanadasse, üheksa Lõuna-Ameerikasse ja kolm Lõuna-Aafrikasse. Enamiku neist ebaseaduslikest laevaretkedest korraldasid eestlased, kuid oli ka lätlastest ja teiste riikide kodanikest kapteneid ja laevaomanikke. Mitmed laevad pidid oma reisid lõpetama plaanitust varem, näiteks 385 reisijaga Victory jäi teel Kanadasse toppama Iirimaal; aga oli ka aluseid, mis arvatavasti uppusid, kuid kuna tegemist oli ebaseaduslike ning seega saladuskatte all korraldatud reisidega, polegi meil täpseid numbreid kadunutest.
Näitus “Vabaduse tuuled” tugineb Jüri Vendla raamatule “Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemisreisid üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel”. See on ainus raamat, mis annab ammendava ülevaate Balti päritolu põgenikelaevade teekonnast. Kui see 2010. aastal ilmus, juhtis autor tähelepanu, et nõukogde võimud olid üritanud seda perioodi Eesti ajalookäsitluses piiranud. Antud näitus üritab neid teemasid taas avalikkuse ette tuua. Kui teil tekib näitust vaadates/lugedes mõtteid paranduste ja täienduste osas, palun võtke ühendust näituse autoga: lisa.trei@vabamu.ee.
Kõikjal maailmas on ka siiani igapäevaselt sadu põgenikke ületamas meritsi vahemaid ebakindlates ja meresõiduks ebasobilikes sõidukites. “Vabaduse tuuled” on pühendatud kõigile neile, kes on pidanud oma kodudest lahkuma, et leida turvalisemaid ja kindlamaid kohti, kus elada. Erilise tähelepanu on mõistagi ära teeninud põgenikud Ukrainast, kes alates 2022. aastal Venemaa poolt alustatud täiemahulisest sõjast on leidnud turvalisema peatuspaiga Eestis, Lätis ja Leedus.
Miks lahkusid Balti põgenikud Rootsist?
Eesti kaotas teise maailmasõja ajal pea viiendiku elanikkonnast. Siin kaardil on näidatud 61 000 inimese liikumine itta, kus ootas neid kas sundmobilisatsioon nõukogude sõjaväes või asumine Siberis. Et seda saatust vältida, põgenes 80 000 läände, peamiselt Saksamaale ja Rootsi.
Sügisel 1944 lähenes punaarmee uuesti Baltikumi riikidele, mille nad olid sakslaste ootamatu pealetungi tõttu kolm aastat varem hüljanud. 27 000 eestlast, 4000 lätlast ja 500 leedukat põgenesid paatidel üle Läänemere Rootsi. Lisaks lahkus 40 000 eestlast nii maismaad mööda kui meritsi Saksamaale ning veel 7000 eestlast jõudis Rootsi Soome kaudu. Paljudel Rootsi jõudnutel olid kaasas vaid üleriided ja mõned hädavajalikud isiklikud esemed. Nad paigutati ümberasujate keskustesse, neile anti tööd ja üldiselt koheldi neid Rootsi riigi poolt kenasti. Paljud põgenikud tundsidki end Rootsis nii koduselt, et sulandusid sealsesse ühiskonda.
Rootsi oli teises maailmasõjas ametlikult neutraalne riik, kuigi oli 1940 tunnustanud Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Kui nõukogude väed pärast natsi-Saksamaa rezhiimi kokkuvarisemist 1944. aastal uuesti siia jõudsid, käsitlesid nad kõiki pärast 1940. aastat kodumaalt lahkunuid kui enda kodanikke, keda asuti tagasi nõudma.
Rootsi valitsus lubas nõukogude saatkonna töötajatel siseneda põgenikelaagritesse ning levitada kodumaale saatmise propagandat. Jagati lehtikuid pealkirjadega “Uuesti kodumaal” ja “Tõde kodumaalt”, mis sisaldasid nõukogude Eesti imelise elu kirjeldusi. Kodumaale tagasipöördujatele lubati tasuta majutust, tööd, ning Saksamaa hüvanguks töötanuile ka amnestiat. Kuid esimene nõukogude okupatsioon 1940-41 oli oma terroriga inimesi veennud vastupidises ja inimesed ei uskunud propagandat.
1945. aasta 20. mail Rootsi suurimas päevalehes Dagens Nyheter avaldatud teadaanne “nõukogude kodanikele”.
Põgenike hirme süvendas veelgi 1945. aasta 20. mail Rootsi suurimas päevalehes Dagens Nyheter avaldatud teadaanne “nõukogude kodanikele”:
“Nõukogude saatkond Rootsis annab teada, et on alustanud Rootsist Nõukogude Liidu kodanike kojusaatmise korraldamist.
Seoses sellega peavad kõik Nõukogude Liidu kodanikud ilmuma järgmistesse kogunemispunktidesse: Lisma (Stuvsta raudteejaama lähedal), Hagaström (6 kilomeetrit Gävle linnast), või Nõukogude Liidu konsulaadi aadressil: Birger Jarlsgatan 110 III, Stockholm. Vastuvõtt toimub igal tööpäeval kella 9 hommikul kuni 6 õhtul. Isikud, kel pole võimalik kohale tulla, võivad kirjutada konsulaati, millal nad saavad oma kodumaale sõita, lisades ka oma aadressi.
Arvestades mitmeid järelepärimisi Nõukogude Liidu kodanikelt, eriti neilt, kes elasid varem Balti riikides, selle kohta, kuhu nad saadetakse Nõukogude Liitu naasmise järel, annab saatkond teada, et vastavalt NSVLi juhtkonna otsusele saadetakse kõik otse oma vabariiki (Eestisse, Lätisse ja Leetu).”
Seejärel hakkas Rootsi Riiklik Välismaalaste Komisjon saatma baltlastele Rootsi kuninga heakskiidul soovituskirju koju sõita. Üks selle kirja saajatest, oli tuntud fotograaf Donald Koppel, kes otsustas seepeale lahkuda Rootsist laeva Inanda pardal Ameerika Ühendriikidesse. Koppel annetas hiljem talle saadetud eesti- ja rootsikeelsed kirjad Vabamule ja kirja eestikeelne versioon on avaldatud siin lehel allpool.
Balti sõdurite väljasaatmine – “Baltutlämningen”
Paljud põgenikud hakkasid Rootsis viibimise turvalisuses kahtlema pärast üht traagilist vahejuhtumit: 26. jaanuaril 1946 andis Rootsi valitsus hoolimata avalikest protestidest Nõukogude Liidule välja 146 saksa mundrit kandnud Balti sõdurit, kelle hulgas oli 130 lätlast, üheksa leedukat ja seitse eestlast. Kuus eestlast olid seal hulgas 16-17aastased poisid, kes olid Saksa õhujõududesse (Deutsche Luftwaffe) võetud alles 20. augustil 1944. Sõjaväelased olid sõja lõpus pagenud Lätist neutraalsesse Rootsi, kus nad kinni võeti. Nõukogude võimud suhtusid neisse kui reeturitesse.
Teades, mis saatus neid ees ootab, pidasid kinnipeetavad näljastreike, vigastasid ennast ja isegi sooritasid enesetappe. Ülejäänud sõjaväelased sunniti Rootsist Trelleborgi sadamast Lätti sõitnud nõukogude sõjalaevale Beloostrov ning, nagu arvata oligi, nad kas tapeti või saadeti vangilaagritesse.*
Kommunistlik Rootsi ajaleht Ny Dag oli samuti avaldanud üleskutseid sõjapõgenike, “Balti fashistide”, riigist välja saatmiseks. Selle teadmisega otsustasid paljud põgenikud saada Nõukogude Liidust nii kaugele kui võimalik ja Rootsi oli ilmselgelt liiga lähedal. Nende jaoks oli parem valik oma eluga riskides vabaduse otsingul ületada ookean kui et elada alalises väljasaatmise hirmus oma okupeeritud kodumaale.
*44 ellujäänud sõdurist 40 – 35 lätlast, neli eestlast ja üks leedukas – võtsid 20. juunil 1994 vastu kutse Rootsi kuninga Carl Gustafi vastuvõtule. Rootsi välisminister Margaretha af Ugglas ütles samal kohtumisel, et ta kahetseb sõduritele osaks langenud ebaõiglust, kuid ei vabandanud nende ees. 15. augustil 2011 esitas Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt Stockholmis ametliku vabaduse Balti peaministritele, viidates sõjaväelaste väljaandmisele kui “tumedale hetkele” Rootsi ajaloos.
Rootsi Riiklik Välismaalaste Komisjon saatis baltlastele Rootsi kuninga heakskiidul soovituskirju koju sõita. Tuntud fotograaf Donald Koppel oli üks kirja saajatest, kes otsustas seepeale lahkuda Rootsist laeva Inanda pardal Ameerika Ühendriikidesse. Koppel annetas eesti- ja rootsikeelsed kirjad Vabamu kogudele.