Ilmarine

Ilmarine oli 14,3-meetrine puidust kalalaev, mille grupp põgenikke ostis 30 000 Rootsi krooni eest. Laev alustas oma teekonda Göteborgist 5. või 6. juunil 1949, pardal 23 inimest, kellest neli olid naised ja kolm lapsed. Kapteni nimi ei ole teada, kuid olulisim inimene pardal oli insener Valter Puskar, kellele kuuluski paadiostu algne idee.

Vaevalt sadamast lahkunud, ilmnesid Ilmarisel kohe mootoriprobleemid, mistõttu tuli teha peatusi Lõuna-Norras ja Inglismaal. Samuti pidi laev otsima tormivarju Doveri sadamas, ning Plymouthisse jõudmisel oli selge, et laev vajab täisremonti. Kuna pardal olnud pagulased olid kõik oma säästud kulutanud laeva ostmiseks, palusid nad Briti võimudelt luba peatuda, et raha teenida, ning neile antigi kuueks kuuks tööluba.

Samuti annetas üks asjast kuulnud helde kohalik elanik neile 250 naela, mistap sai remonditöödega koheselt alustada. Kuna laev vajas lisaks remonditöödele ka uut radiaatorit, jäid põgenikud kokkuvõtteks aastaks Suurbritanniasse tööle.

Selle aja peale oli kapten osa meeskonnaga laevast lahkunud ning insener Puskar haaras ise ohjad: ta õppis selgeks laeva juhtimise ning toimetaski selle edukalt Argentinasse. Teel peatus laev veel Roheneemesaartel ning Refice’is, Brasiilia kirderannikul. Argentina pealinna Buenos Airesesse jõudis Ilmarine 27. detsembril 1949, pardal 15 inimest.

Siiski sellega polnud põgenike vintsutused veel lõppenud: esialgu ei lubanud Argentina võimud põgenikke maale. Kirjad saadeti nii kohaliku immigratsiooniameti peadirektorile kui merendusameti juhile, et paluda eestlastel luba osaleda kohaliku Eesti Seltsi uusaastapidustustel. Loa maale pääseda said põgenikud siiski alles 9. jaanuaril 1950.

Teada olevad meeskonnaliikmed ja reisijad:

Kapten Valter Puskar
Gustav Pank
Zoja Arhipov
Karl Kosemets
Arnold Kall
Jaan Rannapõld
Paul Toomeorg
Heldi Kondrov
Osvald Look
Väino Hoolmaa
Robert, Liisi, Triin ja Rein Kristjuha
Arvis Similga (lätlane)

Foto: Buenos Airese Eesti Seltsi arhiiv