Alused

Kanadasse suunduvad laevad suundusid enamasti Rootsist otse Shoti ja Iirimaa kohal asuvasse Kaledoonia kanalisse ning said seega vältida teistele teekondadele palju häda põhjustanud Biskaia lahte. Antud kaardil on näha SS Walnuti teekond. 

Reisid Kanadasse

Teise maailmasõja järel olid Balti põgenikud Rootsis üha rohkem mures, et nad antakse Nõukogude Liidule välja, seega moodustasid Eesti ja Läti põgenikud “salajased laevafirmad”, nagu on neid nimetanud keeleteadlane Juta Kõvamees Kitching. Põgenikud panid oma napid säästud kokku, ostsid vanad laevad, leidsid kaptenid, ja asusid vaikselt teele minekuks valmistuma.

Ajakirjanduses nimetati neid “viikingilaevadeks”, kuigi õigem termin oleks olnud ehk “kolumbuse laevad”, kuna enamik järgis üsna täpselt Christopher Columbuse mereteed, kasutades soodsaid passaattuuli, mis puhuvad üle Atlandi Põhja-Ameerika suunas. 

1948-1950 jõudis Kanada idarannikule eestlasi kandvaid põgenikelavu 11. Edith ja Parita maabusid esmalt USAs, kuid seal ei antud neile luba maaletulekuks, mistap nad leidsid sponsorid Kanada luteri kirikust. Täiesti merekõlbmatu Victory teekond katkes juba Iirimaal, kuid enamik tema reisijatest jõudis siiski hiljem teisel viisil Kanadasse. 

Laevad olid väga erineva suuruse ja kasutuskogemusega: nende seas oli nii miinitraalereid kui kalapaate. Esimese laeva Kanadasse jõudmisel 1948. aasta augustis pasundasid kohalikud ajalehed sellest dramaatiliste pealkirjadega: “Ohtlik mereretk punaste eest põgenemiseks”. Kanada võimud kohtlesid põgenikke kui poliitilisi pagulasi: neile ei kohaldunud sisserände piirangud ning nad said kiirendatud korras viisad.

Seejärel tegi Kanada valitsus aga avalduse, et edasisi põgenikke siisk ilma vajalike dokumentideta vastu ei võeta. Mõned juhtivad ametnikud olid siiski ka leebema suhtumisega, näiteks kaevanduste ja maavarade aseminister Hugh Keenleyside käis koguni Stockholmis Eesti esindajatega kohtumas. Septembris 1948 otsustas Kanada valitus tema soovitusi kuulda võtta ning vastu võtta kuni 5000 Eesti põgenikku. Siiski tekkisid Balti põgenike asjade menetlemisel sageli takistused, peamiselt seoses Rootsi hirmuga nõukogude võime pahandada. 

Detsembris 1948 jõudis Kanadasse endine miinitraaler Walnut, mille pardal oli 347 Balti põgenikku. Kuuldes selle laeva saabumisest, üritasid Kanada võimud muuta oma põgenike menetlemise protsesse sujuvamaks, ning pea kõik saabujad võetigi vastu.

Hilisemate põgenikelaevade vastuvõtt ei olnud enam nii sujuv, kuid siiski said pea kõik saabujad Kanadas elamisloa. 1950. aastaks olid immigratsioonireeglid sel määral paindlikumaks muutunud, et Balti põgenikel oli võimalik Kanadasse saabuda legaalselt, mistõttu polnud vaja enam korraldada salajasi merereise. 

Aastatel 1947-1953 saabus Kanadasse 9159 eestlast, peamiselt Rootsist ja Saksamaalt. See number moodustas kõigist Kanadasse neil aastail sisse rännanutest 5,5%. Saabunud eestlasest omakorda 1170 jõudis Kanadasse põgenikepaatidega Rootsist, ning veel 452 inimest, kes olid algselt läinud Ameerika Ühendriikidesse või Iirimale, liikusid edasi Kanadasse. 

Reisijad Gladstone’i pardal pärast Halifaxi jõudmist.

Laeva nimi / Saabumise kuupäev / Reisijaid / Sihtpunkt

  1. Astrid 14. august 1948 29 Quebec
  2. Atlanta 19. august 1948 42 Saint John
  3. Capry 20. august 1948 28 Halifax
  4. Östervåg 22. august 1948 75 Halifax
  5. S.S. Walnut 13. detsember 1948 347 Halifax
  6. W.E. Gladstone 16. juuli 1949 23 Halifax
  7. Brilliant 16.-23. juuli 1949 60 Halifax
  8. Pärnu 2. august 1949 154 Halifax
  9. Sarabande 19. august 1949 258 Halifax
  10. Amanda 23. august 1949 31 Halifax 
  11. Göran 12. august 1950 123 Quebec


KOKKU 1170

 

Allikad: Canadian Museum of Immigration at Pier 21; Eestlased Kanadas, Canadian Estonian Historical Commission; The Political Refugees: A History of the Estonians in Canada, Karl Aun (1985)