Atlanta

Rootsi võimud olid vormistanud Atlanta lahkumise Lysekilist kui „lõbureisi“. Iga reisija tohtis kaasa võtta kaks kohvrit. Kõigil olid arstitõendid, kuid Kanada viisad puudusid. Merereis algas 19. juunil ilusa ilmaga, aga paari päeva pärast jäädi tormi kätte ja mindi tormivarju Norra rannikule Kristiansandi lähedal. 22. juunil asuti taas teele, kuid esmalt tuli manööverdada ümber puhastamata miinivälja, siis jäädi kinni kalavõrkudesse. 29. juunil jõuti Portlandi Kuninglikku Mereväebaasi Inglismaal Dorsetis. Kapten Kommissarele oli paik tuttav, sest 1937. aastal treeniti siin Eesti allveelaevnikke.

Atlanta võttis 7. juulil kursi lõunasse, seiklusteta läbiti Biskaia laht, seilati piki Hispaania ja Portugali rannikut ning 13. juulil võeti suund Kanaari saartele. Jaht jõudis Las Palmasesse 18. juulil, kuid seda ei lubatud sadamasse. Nii tõid kaupmehed ise pardale puuvilju ja vett. 19. juulil alustas Atlanta pikka teekonda üle Atlandi, püüdes neidsamu passaattuuli, mille toel oli 500 aasta eest seilanud Christopher Columbus. 

Aastal 1985 antud usutluses kirjeldas üks reisijaist Elise Lige merereisi järgmiselt: „Lained oli 20-korruselise maja kõrgused, ookean ja taevas näisid lõputud, reis kestis nädalaid. Soojadel ja selgetel öödel oli taevas tähti täis ning need peegeldusid vees nagu kalliskivid. Magati tekil või ei magatud üldse. Päikesetõus oli imeline ning hommiku muutsid veelgi toredamaks mööduvad delfiinid ja kalaparved.“ Kord õnnestus Elise Ligel ära hoida suur õnnetus – ta püüdis Ernst Lauri jalgadest kinni, kui see merest vett võttes hakkas üle parda kukkuma. 

Bermuda lähistele jõudes selgus, et üks veetankidest oli lekkima hakanud ja tühjaks jooksnud. Kapten Kommissar otsustas Bermudale sisse pöörata, et vett juurde varuda, kuid meeskonnal ei olnud selle piirkonna kohta täpseid merekaarte. Atlanta sattus veealusele rifile, kuid pääses tormiga siiski lahti. Kuna jahi ümber tiirutasid haid, otsustati Bermudale mitte minna ning purjetada otse Saint Johni sadamasse, mida kapten oli varem külastanud. Vaatamata tugevale tuulele ja kõrgetele lainetele edenes reis üldiselt hästi. Joogivee puudust aitasid leevendada tugevad vihmahood, kui purjede pealt allajooksvat vett koguti käepärastesse nõudesse. 

Atlanta jõudis Saint Johni sadamasse 19. augustil. Kanada rannavalve arvas, et jahilt tulevad maha rikkad Ameerika turistid, mitte aga näljased, janused ja päikesest põlenud Eesti põgenikud. Reisijad viidi maale ning nad veetsid terve kuu Lancasteri haiglas, kus neile tehti tervise- ja julgeolekukontroll. Mõnele tehti korraldus maalt lahkuda. Nii juhtus näiteks Kalju Pulleritsuga, kuid hiljem tema väljasaatmiskäsk tühistati. 1995. aastal kirjutas ta oma üleelamistest nii:

„Sõja puhkemisel jäid mu ülikooliõpingud pooleli. Saint Johni saabusime me puupaljastena. Immigratsiooniamet esitas meile väljasaatmiskäsu põhjendusega, et me jääksime ilmselt riigile koormaks, kuna meil pole endal piisavalt raha. Atlanta oli alles sadamas ja me pidasime plaani seilata Argentiinasse, sest nõuetekohaselt sünnimaale naastes oleks meid kõiki oodanud kindel surm. Lõpuks lubati meil siiski jääda ning me sõitsime Kanada Punase Risti toel rongiga Montreali ning suurem osa meie seltskonnast Torontosse.“

[Kanada Immigratsioonimuuseum Pier 21]

Kanada valitsus oli lõpuks nõus kõik Atlanta põgenikud riiki lubama. 

Mis sai Atlantast? 

Atlanta müüdi ühele Saint Johni ärimehele 5 000 Kanada dollari eest, kuigi eestlased olid selle ostnud 35 000 Kanada dollariga. Uus omanik ei hoolitsenud jahi eest korralikult ja see jäi lõpuks Indiantownis New Brusnwickis rannale seisma. 1964. aastal ostis laevanduse entusiast Don Hartt rüüstatud kere ära, tegi selle korda ja seilas sellega ringi Kariibi merel. 1975. aastal müüdi jaht taas, uued omanikud tõid selle Torontosse ning 21 Eesti põgenikku said taas selle pardal kokku. Jahiga hakati korraldama päevakruiise Toronto kandis, kuid 1976. aasta suvel sõitis see Kingstoni sadama lähedal madalikule ning vrakk tõmmati lõpuks kaldale.