Alused
Gladstone
WE GLADSTONE
“Pärast 16 päeva Altandi tormituulte vallas seilamist lõppes hädaohtlik merereis ühe väikese Rootsist tulnud mootorlaeva jaoks laupäeva öösel, kui see koos 23 eestlasest põgenikuga Halifaxi sadamasse jõudis. Lootes vabal maal uut elu alustada, riskeerisid põgenikud pigem ookeanituulte käes Atlandi ületamisega, kui võimalusega punaste koonduslaagrisse sattuda.“
Halifax Chronicle Herald, 18. juuli 1949.
23. juunil 1949 sõitis W.E. Gladstone Rootsi Lysekili sadamast välja „lõbureisile“. Pardal oli kümme meest, üheksa naist ja neli last. Kapten Teodor Vompa (Theodor Wompa) oli kogenud Eesti merekaru, kes oli 1925. aastal lõpetanud Tallinna Merekooli teise lennu. Eestis põgenes ta 1944. aastal Rootsi Raugi-nimelise aurikuga.
Kapten Theodor Wompa, tema abikaasa Heljo ja lapsed Gladstone’ilt.
„Kui me Rootsi tulime, siis arvasime esialgu, et läheme lõpuks koju Eestisse tagasi“, rääkis kapten Vompa. „ Aga kaks aastat tagasi jõudsime veendumusele, et see pole võimalik ning hakkasime plaanima reisi Kanadasse. Eestlased ütlesid, et Rootsis „ei saa me maad omada ega äri ajada, vaid jääksime alatiseks väljamaalasteks“. Ja Rootsi oli „Venemaale liiga lähedal.““
Windsor-Ontario Star, 18. juuli 1949.
Samal aastal ostis Vompa koos oma äia Jaan Lindperega kalalaeva Gladstone. Laev oli ehitatud Inglismaal 1894. aastal, oli 21,78 meetrit pikk, 5,63 meetrit lai ning varustatud 150-hobujõulise diiselmootoriga. 32-tonnine ja kahe mastiga kuunar registreeriti huvi- ehk lõbusõidulaevana. Ühelt poolt tähendas see väiksemaid nõudmisi Rootsist lahkumisel, kuid teisalt piiras pardale lubatud reisijate arvu.
Rootsist lahkudes jäi Gladstone Põhjamerel tormi kätte ja pidi Iirimaa Sligo sadamasse varju minema. Üks reisija meenutab, et kohalikud „olid väga sõbralikud ja kohtlesid meid hästi“ ning tutvustasid oma saart. Pärast toidu- ja kütusevarude täiendamist asus laev 2. juulil üle Atlandi teele. Esimese kaheksa reisipäeva jooksul ei tulnud päike kordagi välja ja nii oli sekstandi kasutamine raske. Sellegipoolest jõuti Halifaxi Kanadas juba 16. juulil. Kogu reis koos vahepeatusega Iirimaal kestis vaid 23 päeva.
Naised ja lapsed laeva pardal.
Kanada ajakirjanikele kirjeldas Vompa merereisi kui „2000-miili pikkust ratsutamist hobuse seljas“. See polnud sugugi liialdus, sest ainsaks istmeks tillukeses kaardi- ja roolimajas oli padjaga polsterdatud puuhobu.
Suurem osa põgenikest oli enne Rootsist lahkumist Stockholmi Kanada konsulaadist viisad saanud ning neil polnud maale pääsemisega raskusi. Eestis olid nad olnud laevaehitajad, kalamehed, hülgepüüdjad ja talupidajad ning lootsid Kanadas samades ametites jätkata. Eelistus oli jääda Nova Scotiasse, sest see meenutas kodumaad.
Teada olevad meeskonna liikmed ja reisijad:
- Kapten Teodor Vompa (Theodor Wompa) ja abikaasa Heljo
- Johannes Silberberg
- Aalnan Lydia
- Uno Kabel ja tema ema Marta
- Bernhard Schmuul
- Herbert Schmuul
- Linda Vaide