Alused
Kalatraaler Göran
Göran
Briti kalatraaler Göran oli viimane viikingipaat, millega Eesti põgenikud Kanadasse jõudsid.
15. juunil 1949 ilmus ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele teade, et kuni 20. juunini on võimalik osta ülesõiduks Göranile osatähti. Väljasõit pidi olema pärast juulikuud.
Iga osatäht maksis 750 Rootsi krooni, millele lisandus 300 krooni reisikuludena. Kahe osatähe omanik tohtis kaasa võtta „abikaasa ja lapsed“.
15. juunil 1949 ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele ilmunud kuulutus pakkus ülesõitu Göranil.
Kuid Rootsi võimud ei andnud Göranile luba Göteborgi sadamast lahkuda, mistõttu osa põgenikke reisisid Kanadasse Sarabande ja Victory pardal, sest need olid suuremad laevad. Siiski ei andnud ülesõidu organisaator insener A. Kasak alla ning proovis järgmisel aastal uuesti.
1950. aasta 1. juulil ei lubatud Göranil taas kord lahkuda ja alles 12. juulil saadi Göteborgist 30 reisijaga teele asuda. See oli suurim reisijate arv, mida Rootsi võimud pardale lubasid. Kuid ülesõidu eest maksnuid oli palju rohkem.
Nemad sõitsid Göranile lõbusõidujahiga järele ja läksid salaja pardale öösel, kui laev oli Rootsi territoriaalvetest välja jõudnud. Nii sai kokku 122 reisijat, kellest 41 olid mehed, 39 naised ja 42 lapsed. Görani meeskonnas oli 13 inimest, kapten oli Bruno Marand ja tüürimees Evald Koppel.
Göran liikus üle Atlandi lõunapoolset marsruuti mööda ja tegi esimese peatuse 29. juulil Assoori saarte Faiali sadamas. Kohalikud võtsid laevareisijad sõbralikult vastu. Reis jätkus pärast söevarude täiendamist ning 8. augustil jõuti pärast hädaabisignaali välja saatmist Kanadasse, New Brunswicki Bathursti sadamasse. Kapten Marand kirjeldas seda kui oma pika meremeheelu “kõige raskemat ülesõitu”. Laeval oli alles vähem kui ühe päeva toidu- ja joogivaru.
Ajaleht The Sault Star kirjutas 17. augustil 1950 Ira (Asta) Liibergist, kel sündis Görani pardal beebi.
Nüüd oli reisijaid 123, sest Asta Liibergil oli merel sündinud tütar. Kedagi maale ei lubatud, kuid katoliku vaimulik sai loa laevale tulla, et vastsündinu ristida. Göran suunati edasi Quebec Citysse, kuhu saabuti 12. augustil 1950. Kanada võimud olid põgenike tulekuks valmis ja nad pandi kuni 1950. aasta detsembrikuuni karantiinilaagritesse. Seejärel lubati neil ametlikult Kanadasse jääda.
Saabunud reisijad tekitasid Kanada ajakirjanikes suurt huvi ja nad andsid edasi elavaid kirjeldusi. 1950. aasta 12. augusti Toronto Daily Star kirjutas:
“Üks meessoost reisija pintseldas ahtris hoogsalt endale vahtu näkku ja hakkas habet ajama. “Sest ma tahan immigratsiooniametnike jaoks hea välja näha,” hüüdis ta, lisades, et see on tema elu kõige õnnelikum päev.”
1950. aasta 12. augusti Waterloo Region Record aga märkas, et:
“Enamik pagulastest olid hästi riietunud. Noorematel naistel olid stiilsed rõivad ja mõnedel koguni kontsakingad jalas, milles mööda raudteerööpaid pagulaskeskusesse kõndides pidid nad küll hoolega ette vaatama.”
Göranil reisinud lapsed Kanadas Quebec City põgenikekeskuses. 6-aastane Jaan Arro on tagumises reas paremalt teine ja temast paremal seiab vend Rein Arro. Esimese rea kõige vasakpoolsem prillidega poiss on Valdeko Novek.
Teada olevad meeskonnaliikmed ja reisijad:
- Kapten Bruno Marand
- Evald Koppel
- A. Kasak
- Asta (Ira) Liiberg (28) ja tütar Maria Angela
- Rein Arro ja vend Jaan (6)
- Valdeko Novek
- Asta Rago ja tema tütred Mary Lus ja Anna May
- Krista Toomsalu (6)
Fotod avaldatud Jaan Arro loal.
Göran jõudis pärast 28-päevast tormist retke Bathursti New Brunswickis, kirjutas The Sun Times 12. augustil 1950.