Alused
Estonia reisijad on jõudnud Miamisse, taasavaldatud Välis-Eesti juuni-juuli numbris 1992.
estonia
Sümboolse nimega alus Estonia oli esimene eestlasi üle Atlandi toimetanud põgenikepaat, mis oli eeskujuks paljudele järgmistele II maailmasõja järel turvalise elupaiga otsijatele.
10. juulil 1945 lahkusid 11-meetrise purjeka pardal Göteborgist Ameerika suunas kolm kogenud meremeest: Kõu Valter, Mihkel Kõvamees ja Bernhard Veskimeister. Pardal oli ka Valteri naine ja nende kolm väikest tütart.
Kapten Valter oli tuntud purjetaja, kes oli koos oma kuulsa venna Ahtoga juba 1930. aastal ületanud Atlandi 8-meetrise purjekaga. 1934. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja teenis mereväes. 1944. aastal, kui algas punaarmee pealetung Eestile, põgenes Valter oma perega Rootsi ning tegi oma laevaga kaks ohtlikku merereisi Soome, et tuua ära 964 sõjapõgenikku.
Välis-Eesti ajaleht kajastas Estonia reisi juba 1945. aastal.
Lahkudes juulis 1945 Norra rannikult jäi Estonia tugeva tormi kätte, mille 10-12-meetrised lained uhtusid laeva mitmeks päevaks miiniväljale, kuni lõpuks märkasid nad kalalaeva, mille triivvõrgud viitasid sellele, et ollakse ohtlikest vetest väljas.
Laev jätkas teekonda Edinburghi suunas Shotimaal. Üldiselt ei lubatud seal välismaa aluseid sadamasse, kuid Estonial õnnestus randuda ning saatjate juuresolekul käia maal ostmas toidumoona ja edasiseks navigeerimiseks vajalikke merekaarte.
27. juulil jäi Estonia taas tugevate tuulte kätte ning otsis tormivarju Aberdeenist, kus polnud maaleminekul mingeid piiranguid. Nii lahkuski laevast Bernhard Veskimeister, kes toimetas omakorda kolm aastat hiljem kaptenina Lõuna-Aafrikasse laeva Ly. Estonia jätkas aga Aberdeenist teekonda mööda Kaledoonia kanalit.
Välis-Eesti jätkas oma ülevaadet Estonia ookeaniületusest 1945. aasta sügisel.
Reisi kohta pidas logiraamatut Mihkel Kõvamees, kes täheldas shotlaste kohta järgmist:
Aberdeenis veedetud päeva jooksul paistis ka kohe silma, et sõja ajal oli rahva riietus hulga viletsamaks muutunud, kauplustes pole palju vaadata – need on jäänud tühjaks. Riided ja põhiline toit on kõik tsheki peal, vabalt saab ainult leiba, kartulit ja kala. /…/ Üldine tänavapilt on samuti muutunud, sõidukeid on vähe ja needki luitunud. Õhtul on aga kõrtsid ja baarid veelgi rohkem täis, kui vanal ajal, juuakse õlut ja vaieldakse niisama.”
Iiri merel lõpetas töötamise laeva mootor ning järjekordne torm kahjustas laeva ankrut ja peamasti. Newlyni sadamas tehti remonti ja koguti järgmiseks pikemaks katsumuseks varusid, ees ootas kurikuulsa Biskaia lahe ületamine. Kõvamees kirjutas: “See on koht, kus kõik maailma tuuled ja hoovused kohtuvad ja kus meresõitjatele leidub alati üllatusi.”
Hullemaks valmistunud reisiseltskonna üllatuseks muutus ilm kolmandal päeval järsult hoopis troopiliseks: “Jaht libises kergest tuulest pisut kallutatult lõunasse, kusjuures suured ja pikad lained teda üles ja alla tõstsid. Vahel oli tunne, just kui sõidaks autoga kusagil Lõuna-Eestis Munamäe kandis… Tähti on siin palju-palju rohkem, kui meil põhjas, ja need on palju selgemad, õhk on puhas, troopiline, isegi öösel on kampsun liiast.”
Ühel hommikul silmas reisiseltskond vees hulpimas tünnitaolist eset, mis lähemal vaatlusel osutus kilpkonnaks, kes ronis rauakolaka otsa. Kapten Valteril tekkis kohe mõte loom kinni püüda, et temast kilpkonnasuppi keeta, kuid siis taipas, et rauast ese on kahtlaselt sarnane meremiinile. “Nii jätsime kilpkonna sinna edasi maadlema ja meil kõigil oli sellest kahju,” kirjutas Kõvamees. “Valter arvas, et tema oleks saanud sellise atlandi supi valmistada, et naistelgi oleks merehaigus ära ununenud.”
Jõudmine Madeirale
Pärast 15 päeva merel, märkas meeskond Porto Santo saarekest. 20. septembril purjetas Estonia Madeira suurima sadama Funchali vetesse, kus neid koheselt ümbritsesid kohalike kaupmeeste paadid, üritades neile maha müüa portugali mustritega linikuid, tikitud esemeid, merevaigust ehteid, nikerdatud laekaid, punutud aiatoole ja kanaarilinde. Rahast ei olnud kaupmehed seejuures huvitatud, vaid soovisid teha vahetuskaupa, peamiselt kantud riideesemete vastu, sest riietest oli saarel suur puudus. Põgenikud ei soetanud kaupmeestelt midagi, kuid hiljem külastasid üht kohalikku veiniistandust ja tellisid sealt kaasa kolm kasti parimat veini.
Enne Madeiralt lahkumist kuulsid nad, et kapten Harry Pahlbergi juhitav Erma on kohe saarele jõudmas ning jätsid talle kohaliku paadimehe kätte kirjaliku tervituse ja kohalikud nõuanded. Siis heiskas Estonia purjed ning asus 10. oktoobril teele Ameerika suunas.
“Ees seisab 4000 miili pikkune merereis ja mõtted keerlevad selle ümber,” kirjutas Kõvamees. “Karta võis haigusi, lapsed pole kunagi enne sellistes oludes olnud: võõras kliima, kitsad elutingimused, ühekülgne toit, need võivad mõjuda. Meile kõigile oli selge, et see sõit on üks suur riskeerimine. Kuid alati tuleb loota kõige paremat ja seda me ka tegime.”
Kõvamees teadis ka seda, et laeva võivad oodata koledad tormid: “Need orkaanid on väga hädaohtlikud laevale, see peab olema väga merekindel, et säärast mürtsu vastu võtta. See on nii tugev, et tõstab terved majad maast lahti ja viskab teise kohta…”
6. novembriks olid soodsad passaattuuled aga raugenud ja õhk muutus soojaks ja lämmatavaks. Kõvamees kirjutas:
“Kajutis magamine oli kuumuse pärast päris raske, aga tekil ei saanud ka seda teha, sest peale päikeseloojangut langes alla raske kaste. Higistasime tugevalt, mis pani meid jooma ja vähendas meie veetagavarasid. Madeiral täitsime oma veetankid pooleteise tonni veega, otsustades seda kasutada ainult söögiks ja joogiks. Kõikidest muudest vajadustest, ka habemeajamisest, loobusime. Isegi väike laps ja selle tarbed said kõik soolase mereveega pestud. Olime Göteborgist selleks otstarbeks erilist mereveeseepi kaasa võtnud. Purjelaeval on just vesi see, mis meeskonnal elu sees hoiab. Toiduta saab veel mõned päevad läbi, joogiveeta aga mitte. Püüdsime ka higistamisest hoiduda ja otsisime tuuletutel päevadel varju purjedest valmistatud varikatuse all.”
Teel kohtus Estonia ka Norra aurikuga: “Kogu meeskond oli kogunenud tekile, lehvitatid südamlikult ja oldi ülimalt üllatunud, nähes säärast väikest purjelaeva keset Atlandi ooekani. Eriti suureks läks norralaste vaimustus, kui Valter alt kajutist oma väikese lapse välja tõi. Üritati isegi meile tervituseks laulda, sooviti peatset jällenägemist juba Ameerikas.”
Justkui norrakate soojade soovide mõjul saatiski ülejäänud reisi suurepärane ilm niing neli kuud pärast Rootsist lahkumist, 20. novembril 1945, jõudis Estonia Miamisse Florida osariigis. Kapten Valteri vend Ahto, kes elas siinsamas lähedal, aitas korda ajada kõik vajalikud paberid, kuna vajalikke sissesõiduviisasid neil ju ei olnud. Reisijad esitasid Rootsi pagulaspassid, kuni ametnikud kuulsid, et neidl on ka Londonis välja antud Eesti passid. “Paremaid passe praegu Ameerikas polegi,” vahendas Kõvamees USA piirivalveametnike sõnu.
Kõu Valter jäigi oma perega elama Floridasse. Kõvamees töötas Ameerika Ühendriikides pikamaalaeva kaptenina üheksa aastat ning kolis siis tagasi Rootsi.
Meeskond ja reisijad:
- Kõu Valter, tema naine Klarissa ja tütred Aloha (9), Maia (8) ja Helme (4 kuud)
- Mihkel Kõvamees
- Bernhard Veskimeister (lahkus laevast Shotimaal)