Svea

Svea lahkus Lysekili sadamast Rootsis 31. augustil 1947, pardal 16 lätlast ja kaheksa eestlast. Reisijatest 13 olid mehed, viis naised ja kuus lapsed. Kapteniks oli keskealine lätlane Peteris Licis, kes oli kunagi nooruses merendust õppinud.

1961. aastal avaldas Vaba Eesti Sõna artikli Svea reisija George Madisoni sulest: 

“… koos grupi mõttekaaslastega panime rahad kokku ja ostsime 12,8-meetrise kahemastilise Svea-nimelise rannasõidulaeva, mis oli ehitatud 51 aastat tagasi ja kus oli peale purjede ka veel väike mootor. Seda laeva oli kogu tema eluea jooksul kasutatud rannasõidus kivide, liiva, soola ja muu taolise vedamiseks. Ehkki värvimata, oli Svea siiski veel küllaltki kõbus laev.”

Uued omanikud uurisid laeva veealust osa, ehitasid lastiruumi koid, varustasid end vee, kütte ja proviandiga pikaks reisiks. Esimeses peatuskohas, Taanis Skagenis, ei lubatud neid maale, kuid ometi õnnestus neil osta merekaarte oma teekonna kaardistamiseks. 

Soodsad tuuled kandsid Svea Inglismaale Doveri sadamasse, kuid torm Inglise kanalis sundis neid ankrus ootama ilma paranemist. Üks 22-aastane reisija oli tormist nii häiritud, et hüppas vette ja ujus kaldale, kust politsei ta siiski laeva tagasi toimetas. Svea pidi tormidega rinda pistma veel kurikuulsas Biskaia lahes, kus purunes ka laeva mootor, kuid jõudis lõpuks siiski Coruñasse Hispaanias. Seal ei lubatud laeval mitu päeva randuda, kuni lõpuks luba siiski saadi ja range järelvalve all võidi käia maal kütust ja toiduvarusid soetamas.