Ühe põgeniku lugu

“Rootsis elades tundsime sageli tahmatult venelaste kohalolekut. Stockholmis kadus päise päeva ajal tänavalt kaks eesti last; kaks nädalat hiljem võis nende hääli kuulda Tallinna raadiost, kui nad kutsusid oma vanemaid koju enda juurde.

Ühel päeval külastas Vilist* Rootsi politseimundris mees. Tal oli kaasas üsna mahukas nimekiri, mis koosnes ainult lätlaste nimedest.

“Kas teie olete Eduard Zvanitajs?” küsis mees.

“Siin on mu pass,” vastas Vilis, näidates ametnikule oma Rootsi passi, kus tema nimeks oli Vilis. Tal oligi tegelikult kaks nime, Eduard ja Vilis, kuid kogu elu oli ta kasutanud vaid viimast.

Politseinik jätkas tema pinnimist, et kas ta ikkagi ei või olla tema märkmikusse kirja pandud Eduard, kuna isegi sünnikuupäev oli neil sama. Vilis näitas taas oma passi. Siis küsis politseinik, ega tal ei juhtu olema venda või nõbu, kelle nimeks on Eduard.Oli ilmne, et ta oli Eduardi leidmisest väga huvitet. Vilis jäi endale kindlaks, et nii nagu ka passis kirjas, ei ole tema sama isik, ning lõpuks jättis võõras ta rahule. 

See juhtum tekitas Vilises rahutust ja ta läks kohalikku politseijaoskonda uurima, mida temast tahetakse. Politseinikud ei osanud mitte midagi kosta selle kohta, et keegi nende jaoskonnnast oleks selliseid küsitlusi läbi viinud, ega olnud nende teada teinud seda ka ükski teine politseiüksus. Seega tekkis küsimus, kas Eduardi otsis taga venelane või mõni venelaste heaks töötav rootslane. See tekitas meis sellist rahutust, et hakkasime otsima võimalusi saada sellest ohtlikust naabrist nii kaugele kui võimalik. Kahjuks oli sel ajal Ameerika Ühendriikidesse või Kanadasse emigreerumine väga keeruline ja kulukas ettevõtmine.

Ilmselt olid teistel lätlastel samasugused mõtted. Mitu ettevõtlikku inimest said kokku, ostsid üheskoos laeva ja otsustasid korraldada ebaseadusliku merereisi üle ookeani, lootuses, et kui põgenikelaev on juba Põhja-Ameerikas, ei hakka keegi seda sealt tagasi saatma ning nad võivad jääda sinna ja oma eludega uuesti alustada.”