Alused

Reklaam Ann-Mari kohta ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele, 28. novembril 1947

ANN-MARI

1947. aasta 28. novembril ilmus ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele kuulutus pealkirjaga “Mootorpurjekas Ann-Mari”, mis teavitas, et pikkadeks merereisideks mõeldud alusele mahub 40 inimest ning see müüakse kõrgeima hinna pakkujale.

Pole teada, kui kõrgeks enampakkumise hind kujunes, kuid Ann-Mari ostis grupp investoreid, mida juhtis eestlane Gustav Langemann (Landman). Üks osanikest, Hans Wõhmar, kirjutas tulevasele reisijale Alice Tomsonile: “Kogu Rootsis teenitud raha investeerisin ma kümnenda osanikuna 65-aastase Põhjamere kalalaeva ostu. Laeva ehitatakse praegu Göteborgi sadamas ümber.”

Ann-Mari oli 24 meetrit pikk ja 8 meetrit lai. Pika meretee läbimiseks lisasid uued omanikud laevale lisamahutid joogivee ning kütuse jaoks, parandasid mootorit ja tellisid teise komplekti purjeid. Laeva põhjas oli piisavalt ruumi reisijate magamisasemeteks ning tekile lisati pardaköök. Plaani kohaselt pidi kolm korda päevas valmistatama sooja toitu koos leivaga. 

Alice Tomson, üks Ann-Mari reisijatest, kirjutas hiljem:

“Tagantjärele mõeldes polnud see just parim mõte, aga keegi hakkas Rootsis, kuhu me olime Eestist põgenenud, meile sisestama, et peaksime minema Lõuna-Aafrikasse, kus on soe ja mis asub venelastest võimalikult kaugel… Meie algne plaan oli minna hoopis Kanadasse, aga meil õnnestus enamik oma rahast tagasi saada ja nii me läksimegi. Me olime noored ja julged.”

Laev lahkus Göteborgist 1. augustil 1948, pardal 44 inimest. Neist 36 olid eestlased ja kuus soomlased, kellest omakorda neli olid kogenud meremehed. Meeskonna hulka kuulusid ka eestlasest insener Aleksander Tomson, ning soomlane Laaksonen. Reisijatest üheksa olid lapsed. 

Hoolimata Põhjamerel möllanud tormidest jõudis Ann-Mari Doverisse 5. augustil. Teine Argentinasse teel olnud alus, Ilmarine, oli samuti samas sadamas ning Ann-Mari pardal olnud pastor Juhan Truu pidas kohalikus metodisti kirikus jumalateenistuse mõlema laeva reisijatele. 11. augustil jätkas Ann-Mari oma teekonda, sattus küll Biskaia lahes kahte tormi, kuid läbis need edukalt ja jõudis piki Hispaania rannikut Portugali. Kuna laev oli kulutanud plaanitust enam kütust, tegid põgenikud peatuse Porto de Leixões sadamas Portugalis, kus nad ootasid mitu päeva luba osta diiselkütust. Sealt edasi kulges teekond juba Kanaari saartele, Las Palmasesse.

Ilma paranedes muutus ka reisijate meeleolu rõõmsamaks ning õhtuti koguneti üheskoos tekile laulma. Vahepeal kaldus alus küll 200 meremiili õigest kursist kõrvale, kuid tänu tähelepanelikule vahimehele jõuti tervena Las Palmasesse. Viiepäevase peatuse järel jätkus Ann-Mari teekond Lääne-Aafrikas asuva Freetowni poole. Selle pika teekonna jooksul kaotati ühes tormis küll purjed, kuid meeskonnal õnnestus asendada need varupurjedega. Samuti sulas ühel ööl valves olnud öise vahetuse uinumise tõttu osa mootorist ülekuumenemise tõttu üles, kuid ka see õnnestus tee peal ära parandada. 

Freetowni jõudes pidid põgenikud 20 päeva ootama, enne, kui said loa sadamas randuda. Seni ujusid kohalikud poisid ümber paadi, tuues pardal olnud lastele banaane ja apelsine. Reisijatel oli raha otsa lõppenud, aga neid aitasid pisut Punane Rist ja Rootsi piiskop, samuti müüs Gustav Langemann maha oma margikogu, et pisut sularaha teenida. 

Mööda Lääne-Aafrika rannikut liiguti edasi São Tomé saarele ja Lobito sadamasse, kus laeval õnnestus hankida provianti, kütust, et liikuda edasi Kaplinna poole. Selleks ajaks oli Ann-Mari aga päris korralikult lekkima hakanud, mistõttu otsustati reis lõpetada 8. detsembril 1948 Lüderitzis, toona Saksamaale kuulunud Edela-Aafrikas (tänapäeval Namiibia). 

Reis Göteborgist Lüderitzi võttis kokku neli kuud ja kaheksa päeva. 

Elmar Tammiste, endine Eesti saadik LAVis, aitas pärale jõudnud reisijatel saada luba sõita edasi Kaplinna, kuhu nad jõudsid kolm nädalat hiljem.

Mis sai Ann-Marist edasi, on ebaselge. Alice Tomson kirjutab oma mälestustes, et Hr. Tammiste ostis laeva ära, kuid ajakirja Meie tee andmetel oli see veel 1950. aastal Lüderitzi sadamas, kuni torm murdis laeva ankrust lahti ning see sõitis karidele. 

Ann-Mari Aafrika ranniku lähistel

Teada olevad meeskonnaliikmed ja reisijad:

  • Rootslasest kapten Carl Ripa ja tema naine Gloria
  • Gustav Langemann (Landman), naine ja neljakuune poeg Kalju
  • Hans ja Johannes Wõhmar
  • Pastor Juhan Truu ja poeg Mihkel (14-aastane)
  • Laaksoneni perekond ja poeg Pentti (16)
  • Kole(h)mainen ja kasupoeg Hassis (19)
  • Lampinen (30)
  • Hr. Sinisaar, naine Aili ja tütar Silvia (20)
  • Voldemar Pikker, naine Ann ja poeg Renaldo (16)
  • Aleksander Sirenev, naine Hilda ja lapsed Helle (2) ja Jaan (9)
  • Aleksander Piirlaid, naine Almi Rosine ja lapsed Tiiu (10), Heldur (9), Riivo (6) ja Kalju (4 kuud)
  • Aleksander Tomson, naine Alice ja lapsed Alice (4) ja Karl Erik (4 kuud)
  • Vassili ja Aliide Lepmets
  • Arnold Niinesalu
  • Lembit Keber
  • Viktor Kärner
  • Hedger Niit
  • Sergei Seil
  • Hr. Sauemägi, laeva kokk