Alused
Astrid ja Eugen Oder (paremal) Göteborgis, juunis 1948.
Astrid
Esimene eestlaste põgenikelaev Astrid jõudis Kanadasse 14. augustil 1948. Pardal oli 29 inimest ning merereis kestis 40 päeva. Astrid oli 13,7 meetri pikkune ja 4,8 meetri laiune endine heeringapüügipaat. Kapteniks palgati Herman Vilu, kes oli 1942. aastal lõpetanud Tallinna Merekooli. Reisi peakorraldaja Eugen Oder maksis 7 000 Rootsi krooni käsiraha, et laev Norra piiri äärsest Lysekilist ära tuua. Laeva eest maksti kokku 23 000 Rootsi krooni. Lisaks kulus 12 000 krooni, et seda ette valmistada Atlandi ookeani ületamiseks – vaja oli kütteõli, vett, provianti ja navigatsioonivahendeid.
Eugen Oderi sõnul polnud merereis Astridil sugugi odav, sest kapten ja ta pere ning motorist August Pirso abikaasaga olid osamaksust vabastatud. Ülejäänud reisijad pidid ülesõidu eest tasuma 1 600 krooni. Kui laev hiljem Kanadas maha müüdi, jagasid samad osanikud omavahel selle eest saadud 5 000 Kanada dollarit.
1980. aastal Kanadas ilmunud kogumikus „Rehvitud purjedega“ kirjutas kapten Vilu, kuidas laeva meresõidukõlbulikuks tehti – lisati kolmas puri, paigaldati kütteõli- ja joogiveetankid ning trümmi külgedele ehitati magamiskoid.
Lahkumine Rootsist.
Astrid asus Göteborgi sadamast teele 5. juulil 1948 pärast seda, kui Rootsi võimud olid vormistanud reisi eesmärgiks „lühikese kalapüügiretke“. Kahtluse hajutamiseks rippusid masti küljes kalavõrgud, kuigi trümmis peitis end 29 reisijat. Alguses oli ilm ilus, aga varsti tugevnes tuul tormiks. Põhjamere ületamiseks kulus seitse päeva ja pärast võitlust tugevate hoovustega jõudis laev 12. juulil Stornoway sadamasse Hebriidide saarestikus. Kohalikud võtsid saabujad soojalt vastu ning isegi linnapea käis Astridi pardal ning organiseeris reisijatele pesemisvõimaluse kohalikus haiglas. Iga päev käis laeva juures mängimas kilti kandev torupillimees ja linnarahvas tõi hulga kingitusi, eriti lastele. Kalamehed tõid heeringat, mis tünni soolati. Kohalik rahvas oli suures hämmingus, et sellise pisikese paadiga hakatakse üle Atlandi seilama.
Astridi seltskond karantiinilaagris.
Stornowayst lahkuti 17. juulil 1948. 1985. aastal antud usutluses meenutas üks Astridi reisijaist, Eduard Kolk, merereisi hirmsamaid hetki – Põhjamerel triivimist, raadioside kadumist ja tormi Atlandil. Tormile järgnes tihe udu ja meeskonnaliikmed pidasid pidevalt vahti, et laev ohtlike jäämägedega kokku ei põrkaks. Udu hajudes ilmus nähtavale Newfoundlandi saar ning 31. juulil ootas ees sealne sadam Saint John’s. Merereis üle Atlandi oli kestnud vaid kaks nädalat.
8. augustil seilas Astrid edasi Saint Lawrence’i lahe suunas ning jõudis lõpuks 14. augustil Quebec Citysse. Kapteni abikaasa Elfride Vilu meenutab: „Kui Astridist kaks korda suurema lootsilaeva juhatusel sadamasse jõudsime, hüüatas üks ametnik hämmastunult, et keegi peale viikingite pole siia jõudnud nii väikese paadiga!“
Astrid on müüdud uuele omanikule. Quebec, oktoober 1948.
Immigratsioonivõimud ei teadnud, mida viisata saabunud põgenikega peale hakata ning käskisid neil kolme päeva jooksul lahkuda. Ametnike abiga saadeti Ottawasse palvekiri, mille tulemusena saadi pärast kahenädalast Quebeci immigratsioonilaagris karantiinis viibimist ning arstliku kontrolli läbimist luba Kanadasse jääda.
31. augustiks oli kõigi reisijate Rootsis väljastatud põgenikupassidesse löödud tempel „Landed immigrant“ ja eestlased pääsesid ametlikult Kanadasse. „Te kõik olete Kanada jaoks kulda väärt,“ ütlesid immigratsiooniametnikud Elfride Vilule.
Artiklid Šoti ajalehes The Bulletin ja Toronto ajalehes Daily Star.
Meeskond ja reisijad:
- Herman Vilu, kapten, 42, abikaasa Elfride, 38 ja lapsed Tiiu, 10, Maire, 8 ning Lauri, 6
- Eugen Oder, 31, abikaasa Emilie, 36 ja laps Juta, 4
- August Pirso, 41 ja abikaasa Elli
- Konstantin Küng, 36, abikaasa Amanda ja laps Tõnu, 6
- Aleksander Kuura, 31, abikaasa Ella, 26 ja laps Aimi
- Arnold Saunik, 35, abikaasa Hilja, 28 ja laps Maaja, 7
- Otto Pintmann, 50 ja abikaasa Erna, 40
- Richard Paesüld, 26 ja abikaasa Laine, 22
- Harri Vilu, 28 ja abikaasa Amanda, 26
- Eduard Kolk, 28 ja abikaasa Ksenja, 25
- Mart Mägi, 22
- Villu Pint, 36