Alused
Aura polnud erinevalt teistest põgenikelaevadest mingi pisike paat, vaid suur kaubaaurik.
Aura
Aura oli 400-tonnine kaubaaurik, mis kuulus vendade Trubergide laevaühingule. Tegemist ei olnud küll ühega neist väikestest „viikingipaatidest“, mis 1940. aastate lõpus Rootsist salaja üle Atlandi pagesid, aga ilmselt kasutati ajalehtedes seda nime sellepärast, et ta vedas baltlastest põgenikke ebaseaduslikult.
1951. aastal teel Rootsist New Yorki tegi Aura vahepeatuse Iirimaal. Kuna osa meeskonnaliikmeid oli puudu, nõustus kapten L. Truberg võtma masinisti ja stjuardessina pardale Eesti põgenikud Viktor ja Agnes Palango ning nende viieaastase poja Toivo. Palangod olid elanud Iirimaal juba kaks aastat, alates sellest, kui nad pääsesid ülerahvastatud ja meresõidukõlbmatu Victory pealt.
Agnes, Viktor ja Toivo Palango Aura pardal.
1949. aasta septembris Corki sadamasse jõudnud alust keeldusid Iiri võimud uuesti merele lubamast. 1950. aastaks oli suurem osa Victory reisijaid Kanadasse välja rännanud ning sama soov oli ka perekond Palangol.
Aura lahkus Iirmaa Cobhi sadamast 2. juulil 1951 ning jõudis 12 päeva pärast Halifaxi Kanadas. Agnes Palango kirjutab oma mälestustes, et ta oli kogu aeg olnud merehaige ja töö oli väga raske. Tema päev algas hommikul kella viiest: ta pidi aitama kokal süüa teha, kolm korda päevas lauda katma ja koristama ning nõusid pesema. Kui Aura Halifaxi jõudis, ei lubatud Palangoid maale, sest kapten ei olnud kokkuleppele vaatamata neid meeskonnaliikmetena registreerinud ning nüüd olid nad ilma mingisuguse ametliku staatuseta. Pr Palango mälestuste kohaselt tahtnud kapten Truberg minna New Yorki, kus ta enne sõda olevat elanud ja kus tal väidetavalt oli kortermaja. Reisijad oli ta laevale võtnud sõidukulude katmiseks.
Eesti emigrantide ajalehed kirjutasid Aura reisijate raskustest ilma viisadeta Kanadasse ja USAsse sisenemisel.
Kahe nädala pärast asus Aura New Yorgi poole teele, kuid sadamasse laeva ei lubatud. Pärast immigratsiooniametnike pardalt lahkumist kutsus kapten Truberg sadamast kohale ühe kaatri, mis Palangod New Yorki toimetas. Nad said peavarju Enn Kalde kodus Manhattanil. Kalde oli nende poja ristiisa ning tema oli Ameerikasse saabunud 1948. aastal Prolificuga.
Palangod olid küll Ameerikas, aga neil puudusid sissesõiduviisad. Varem teisigi Eesti põgenikke nõustanud Ungari advokaat soovitas neil kuni Aura lahkumiseni end varjata. Enn Kalde andis neile nõu võtta sihiks Los Angeles ja sinna bussiga sõidetigi. Neil õnnestus üürida üks tuba kohalikus Eesti Majas. Kui Palangod said teada, et Aura on lahkunud, andsid nad endast immigratsioonivõimudele teada ja nad said ajutised elamisload.
Viis aastat hiljem võttis USA Kongress vastu eriseaduse okupeeritud riikidest põgenenute abistamise kohta. Siis said ka Palangod alalise elamisloa ja nende elu uuel kodumaal algas ametlikult.
Eesti emigrantide ajalehed kirjutasid Aura reisijate raskustest ilma viisadeta Kanadasse ja USAsse sisenemisel.
Viktor Palango sai ajavahemikus 1942-1944 kümme korda Eesti meistriks eri kergejõustikualadel. Ta kvalifitseerus 1948. aasta olümpiamängudele Rootsi võistkonnas, kuid kuna ta ei olnud Rootsi kodanik, ei saanud ta osaleda. Ka USAs tegi ta kaasa mitmetes Eesti sportlaste ettevõtmistes.
Tööd sai ta esialgu ühes mööblivabrikus, tõustes lõpuks selle direktoriks. Agnes Palango töötas pangas ning olid ka kohaliku Eesti kiriku raamatpidaja. Mõlemad olid kogu elu Los Angelese Eesti kogukonna aktiivsed liikmed.
Kui Palangod 1944. aasta 21. septembril Eestist Rootsi põgenesid, lootsid nad ära olla vaid paar kuud. Kuid Viktor Palango sai iseseisvasse Eestisse tagasi tulla alles 50 aastat hiljem, 1993. aastal. Kui ta Tallinnas maandus, langes ta põlvili ning suudles maad.
Teada olevad meeskonna liikmed ja reisijad:
- Kapten L. Truberg
- Viktor Palango, abikaasa Agnes ja poeg Toivo