Brilliant

Maimu Reinla lugu

Maimu Reinla, kes jõudis Skageni pardal 1948. aastal USA idarannikule Bostonisse, kirjeldab oma lühikest, ent traumeerivat reisi Brilliantiga, et jõuda “emalaevale”:

“Venemaa nõudis pidevalt, et Rootsi saadaks kõik põgenikud tagasi ja me kartsime, et Venemaa võib sellepärast Rootsit rünnata. Kohtasime mehi, kes olid Vene vangilaagrist põgenenud ja nad jutustasid meile oma jubedatest üleelamistest. Üks neist oli pidanud terve ööpäeva ennast jões  peitma nii et ainult pea veest väljas oli, kui venelased teda taga otsisid. Ta tervis pole sestsaadik taastunud. 

Olime juba mitu aastat Rootsis elanud, kui kuulsime, et ühed lätlased plaanivad väikese miinijahtijaga Ameerikasse reisida ning rääkisime ennast nendega kaasa. 

Selle laeva või paadi nimi, millega pidime reisima, oli Skagen. See 200-tonnine alus oli kasutuses olnud 45 aastat. Ta võttis koos meeskonnaga peale 30 inimest. Laeva trümmi ehitati 84 inimese jaoks kolmekorruselised koid. Ülejäänud vaba ruumi võtsid enda alla söepunkrid ja aurumasin. Rootsi sadamaadministratsioon ei lubanud ohutuse kaalutlustel selliselt varustatud vana viikingipaati merele. Kuna üle 30 inimese pardale ei lubatud, tšarterdasid ülejäänud 54 reisijat väikese 18-tonnise Briljandi, mis neid vabades vetes olevale Skagenile toimetas. 7. juunil kell üks läksime rongi peale, mis meid Göteborgist 60 miili jagu läände toimetas ja seejärel hakkasime jala minema Briljandi ankrupaiga poole. Laevaomanik oli meile vale kellaaja öelnud, sest halva ilma tõttu oli väljasõidu kellaaega muudetud  ning me ei sõitnud õige rongiga. Kogu meie pagas oli juba pardal ning meie pidime neli tundi marssima üle mägede, kaljude ja läbi metsade, et kohtumispaika jõuda. Kuna me tundusime kahtlased, pidas politsei meid kinni ja küsitles põhjalikult. Meid viidi politseijaoskonda, kus pidime seletama, miks me nii paljukesi selles maakohas viibisime. Kõik meie Rootsis väljastatud pagulasepassid olid korras. Selgitasime, et olime  teel 40 miili kaugusel asuvasse linna, et sealt Kanadasse teele asuda. Politsei hoiatas meid sellise väikese paadi peale minemast, kuna meiega oli nii palju väikesi, alla kümneaastasi lapsi. Politsei paigutas meid kõiki ööseks hotelli. Kella kümne ajal õhtul ilmus kohale Briljandi kapten. Pärast pikki vaidlusi nõustus ta kaasa võtma vaid 12 inimest ja ülejäänud pidid rongiga tagasi linna sõitma, kuna politsei oli keelanud meil väikeste lastega jalgsi edasi minna. Maksime hotelliarved ja kella ühe paiku öösel hiilisime ükshaaval paljajalu teiselt korruselt alla, lapsed tekkidesse mässitud, et nad häält ei teeks. Saime õnnelikult hotellist pakku ja jätkasime teekonda laeva poole. 

Ilmaolud soosisid meid – sadas nagu oavarrest ja lõi välku ning müristas. Keegi ei oleks võinud kahtlustada, et me sellise ilmaga väljas oleme. Välgu valgusel läbisime 15 miili nii kiiresti kui suutsime. Tited ja suuremad lapsed nutsid, meelde tulid hirmsad sõjamälestused ja süüta inimeste kannatused. Lõpuks jõudsime rannale, kus laev meid kannatlikult ootas. Merel võitles Briljand 14 tundi tormiga. Alus hakkas lekkima, tekil asuvad kastid sõitsid edasi-tagasi ja lahtised asjad pühiti merre. Kõik liikus ja mürtsus vastu laevakülgi. Inimesed palvetasid ning ihkasid tagasi kuivale maale. Jäime merehaigeks, eriti kannatasid mehed. Sööki ega vett meil kaasas polnud, sest ilusa ilmaga kulub selleks reisiks tavaliselt vaid kaks tundi. Keegi ei hoolinud enam Ameerikast, kõigil oli küllalt saanud. Kapten viis meid tormivarju lähimasse randumispaika ja ajas meid seal metsa peitu. Ise sõitis ta Briljandiga meie suurt laeva otsima, sest tormi tõttu ei olnud me seda leidnud. Enne lahkumist tõi ta meile veel sööki ja vett. Skageni leidis ta alles kahe päeva pärast, sest seegi laev oli tormi eest ühte Taani sadamasse varju läinud. Laev leitud, hakati uuesti korraldama meie äratoomist. 

Kui me seal metsas redutasime, lugesime ajalehest, kuidas me olime hotellist põgenenud. Ametivõimud pidasid meid hulludeks, et kuuekümnekesi 18-tonnise paadiga taolist reisi kavatsesime ette võtta. Aga neil polnud aimugi, et me olime endiselt Rootsis ja peitsime end ühe suure linna lähistel metsas.

9. juuni õhtul kell üheksa alustasime taas kahetunnist teekonda Skagenile. Pärast tunniajast sõitu juhtus meil jälle õnnetus, aga seekord oli see tõsisem. Briljand sõitis kaljurünka otsa ja seal me õõtsusime 45-kraadise nurga all kuni järgmise hommikuni. Tegime kõike, mida suutsime, et paati lahti saada, aga miski ei aidanud. Olime valmis kogu reisist loobuma, et vaid Rootsi tagasi jõuda. Kui me jõupingutused olid tühja läinud, oli kapten sunnitud välja saatma SOS-signaali ja palus mööduval kalapaadil meile appi tulla. Meid saadeti trümmi peitu. See kalapaat püüdis laeva kalju pealt lahti tõmmata, aga puksiirköis läks katki ja keris ennast ümber sõukruvi. Nüüd oli meil ühe asemel kaks hädas laeva. Kalapaat triivis ilma mootorita allatuult, et sõukruvi vabastada. Nad tulid kolme tunni pärast tagasi (siis oli juba hommik) ja lõpuks õnnestus neil meid kaljult lahti saada. Olime väsinud ja näljased, kuid sellegipoolest väga rõõmsad ning asusime uuesti Skagenit otsima, mis kusagil Põhjamerel meid ootas. Lõpuks saime uues kohtumispaigas kokku. Ülejäänud reis kulges ilma seiklusteta.”