DAGMAR

Dagmar oli esimene põgenikepaat, mis Rootsist Lõuna-Aafrikasse jõudis. Tegemist oli 20-tonnise ja 14 meetrit pika ning 6 meetrit laia puidust kalalaevaga, millel olid purjed ja 24-hobujõuline mootor. Reisi korraldajaks oli Jüri Kaudla, kes omakorda palkas kapteniks 32-aastase lätlase Aleksander Treilibsi.

Pole teada, kust Dagmar oma teekonda alustas või kui palju reisijaid oli teekonna alguses selle pardal. Sarnaselt teistele põgenikepaatidele hoiti plaane saladuses vältimaks Rootsi võimude ja nõukogude spioonide teravdatud tähelepanu. Ajalehelugude andmetel lahkus Dagmar Göteborgist 150 kilomeetrit põhjas asuvast Grebbestadist 11. juunil 1949. Põhjamerel jäi laev kohe tormi kätte ja selles murdunud masti parandati Oostendes, Belgias.

Dagmar jõudis Hispaania sadamalinna Coruñasse juuli alguses, olles Biskaia lahel kogenud veel mitmeid torme.

Coruñast edasi liikudes jäi Dagmar kohe taas tormi kätte ning laeva mootor purunes. Üksnes purjede abil jõuti järgmisesse Hispaania sadamalinna, Corcubiońi, kust õnnestus täiesti tasuta hankida uus mootoriosa. Laeva teekond jätkus Kanaari saarte suunas, jõudes 19. juulil Las Palmasesse, kus meeskond plaanis alust parandada ja kütust hankida.

Neil oli vaja leida ka uus kapten, sest lätlane Treilibs osutus vaimselt ebastabiilseks. Coruñas oli ta pannud laeva ahju põleva raketi, mis õnneks väga suurt kahju ei tekitanud. Treilibsile maksti tema tasu ning ta lahkus laevast.

Uue kapteni leidmine võttis kauem kui nädala, ja lõpuks leiti sakslane Henry Claussen, kes oli nõus 100 Briti naela eest Dagmari Lõuna-Aafrikasse tüürima. Ajakiri Meie Tee sedastas, et Las Palmasest lahkudes peatus laev Sierra Leone pealinnas Freetownis, Angola pealinnas Luandas ning samuti Angola rannikul asuvas Tiger Pointis.

1947. aasta 2. novembril jõudis Dagmar Lüderitzi sadamasse, Saksa Edela-Aafrikas (tänases Namiibias). Pardal oli 16 inimest, kellest kolm olid Elvi pardalt Las Palmases laevale tulnud eestlased. Pardal ilmunud (!) ajalehe Aja Kaja andmetel oli laeva edukas kohalejõudmine tõeline ime, mis sai juhtuda vaid tänu paati paljakäsi parandanud mehaanikute, elektrike ja puuseppade ennastsalgavale tööle. Ilma nendeta oleks alus lõpetanud ilmselt kusagil ookeanilainetes. Lisaks selgus tee peal olles, et laeva 50-ruutmeetrised purjed olid kehva kvaliteediga ja liiga väikesed. Paat sõitis mitu korda ka karidele, õnneks jäi laeva kere terveks.

5. detsembri Välis-Eesti ajalehes ilmus ühe kirjasaatja sulest tulnud artikkel (vt täismahus ülalpool): “Mina sõitsin m/s Dagmariga pardal Rootsist Lõuna-Aafrikasse kaasa, kuid meie keegi küll Dagmarit viikingilaevaks ei nimetanud – nimetasime teda omavahel u/u Dagmar – mis on äraseletatult ujuv ullumaja.”

Sõit kestis kokku viis kuud. Nii pikk reis oli sellise pisikese paadi kohta erakordne saavutus. Viimasest Lüderitzi purjetanud põhja-eurooplaste avantüürist oli selleks hetkeks möödunud kakssada aastat.

Dagmar müüdi maha koguni 2800 LAVi naela eest ning iga reisija sai sellest 100 naela, mille eest ostsid nad endale rongipiletid Kaplinna, et alustada seal oma uut elu. Dagmari ostnud jõukas talunik oli selle eest maksnud nii kõrget hinda, kuna ta arvas, et ju see peab olema väga hea laev – tuli ta ju kohale kaugelt Euroopast! Kahjuks ei osutunud Dagmar kohalikes oludes heaks kalapaadiks ning läks hoopis põhja.

Teada olevad meeskonnaliikmed ja reisijad:

Kapten Aleksander Treilibs (lahkus Las Palmases)
Kapten Henry Claussen (liitus Las Palmases)
Jüri Kaudla, tema naine ja poeg (8 kuud)
A. Rannala (pardaajakirja “Aja Kaja” väljaandja)
Jüri Truverk ja tema naine Marta Jaago
Karl Jänes (47)