EDITH

Pärast uue ankru hankimist jätkus reis üle Põhjamere. Vahepeatus tehti Oostendes Belgias, et tankida ja varusid täiendada. Põgenikud lubati maale ja hilisõhtuks olid paljud end Belgia õllest vinti joonud. Enn Rada ei tulnudki laevale tagasi, teda oodati viis päeva ja tema naise meelehärmiks oldi sunnitud seejärel lahkuma. Alles kolm kuud hiljem leiti Enn Rada surnukeha kanalist, kuhu ta arvatavasti oli tagasiteel laevale kukkunud. 

Järgmine peatuspaik oli Penzance Inglismaal, seejärel läbiti ilma seiklusteta Biskaia laht ja jõuti Vigo sadamasse Hispaanias. 31. juulil võeti siht Madeira saarele, kuhu saabuti 6. augustil. Saarel täiendati veel varusid ja järgmisel päeval läks lahti reisi viimane etapp üle Atlandi ookeani. Passaattuulte toel liiguti edasi vaid purjede abil.

29. augustil, kui oldi Sargasso mere lõunaosas, ilmus silmapiirile üks laev, mis hakkas Edithile lähenema. Laev oli Scania II ja sellel teenis eestlane Ludwig Wahtras, kes meenutas seda erakordset sündmust 1980. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Rehvitud purjedega“ nii:

„Heitsin pilgu ette, kus märkasin natuke kursist vasakul väikest valget purje … Varsti märkasin, et laev võttis uue kursi, pöördusime selle purje poole. Tõin nüüd oma kaamera ja läksin ette pakile. Aga enne, kui oleksime fotokaugusse jõudnud, hüüti ülevalt sillalt, et on eestlased, tulgu ma tagasi sillale. Jooksin uuesti üles, kust võtsin kiikri: jah – Eesti lipp! Eesti lipp lehvimas ühel väikesel viikingipaadil keset Atlanti …“ 

Kui laevade meeskonnad olid kuuldekaugusele jõudnud, tervitati üksteist meremeeste traditsioonilise lippude langetamise ja tõstmisega. Wahtras küsis sulaselges eesti keeles Edithi meeskonnalt, kas neil on midagi vaja, ja vastus oli „Ei!“. 

Wahtras meenutab:

„Tunne oli selline, et oleksin hüpanud üle parda, ujunud nende paadini ja kallistanud neid kõiki. Eestlased! Eesti viikingid, kes näitavad Atlandil Eesti lippu. Milline õnnestav tunne ja sügav elamus, nähes seda lehvimas üle nii hulga aja.“

15. septembril märkas Elmar Kägu esimesena Põhja-Ameerika mandrit. Kui Edith jõudis Savannah’ sadamasse Georgias, ilmusid kohale ametnikud ja ajakirjanikud ning kohalikud tõid saabujatele tervituseks sööki ja jooki. Järgmisel päeval tuli laevalt lahkuda ning võtta ette rongireis Ellis Islandile New Yorgis. 

Edithi 24 reisijat pidid saarel viibima neli kuud, mil nad püüdsid saada luba USAsse jääda. Lõpuks aitas Luteri Kirikute Liidu Kanada Abistamiskomitee neil immigrantidena Kanadasse pääseda. Vaid ühel reisijal, Aleksis Kivil lubati jääda USAsse. 

Ülejäänud seltskond jõudis 16. jaanuaril 1948 rongiga Hamiltoni Kanadas. Sealt sõideti bussiga edasi Kitcheneri, kus reisijaid ootas pidulik õhtusöök kiriku saalis. 

13 149 kilomeetri pikkune teekond Rootsist Kanadasse oli kestnud seitse kuud. 

Õnnelik lõpp: 21. augustil 1948 abiellusid kapten Ludvig Tõsine ja laeval olnud reisija Velly Allikmaa Kitcheneri Püha Matteuse luterlikus kirikus. Kaasreisija Helgi Jaanus oli pruutneitsi ja Erka Jaanus isamees.