Alused
Stockholms-Tidningen Eestlastele teavitas oma 1951. aasta 14. jaanuari numbris, et “pardaelu Elfdalenil oli sarnane koonduslaagrile”.
Elfdalen
Elfdalen oli viimane alus, mis viis balti põgenikke Argentinasse. Laeva kapteniks oli Arvid Bertins, kes oli juba juhtinud edukalt Argentinasse ka Elsa. Elfdalen oli 40 aastat vana 350-tonnine aurulaev, mille lätlased ostsid ja seejärel muutsid mootorlaevaks. Laev lahkus salaja Limhamni sadamast 2. septembril 1950, läbimata merekõlbulikkuse testi ning ilma lipu ja vajalike dokumentideta.
Pole täpselt teada, kui palju inimesi laev peale võttis, kuid kõige tõepärasema hinnangu järgi oli pardal 38 meest, 26 naist ja 20 last. Enamik neist olid lätlased, ning pole teada, kas nende seas oli ka eestlasi, kuigi Stockholms-Tidningen eestlastele mõeldud väljaanne kirjeldas ülevaates laeva teekonda ja pardal valitsenud keerulisi olusid. Iga reisija pidi oma ülesõidu eest tasuma 1000 Rootsi krooni.
Tee peal tehtud peatustest on andmeid vaid Refice’i sadama kohta Brasiilias, kus laeva seitse nädalat remonditi. Stockholms-Tidningen väljaande 12. novembri 1950 numbris kirjutatakse, et kui laev jõudis Pernambuco osariigi pealinna, tuli kohalikul politseil sekkuda laeva pardal kehvade tingimuste tõttu tekkinud kakluste lahendamisse. Jõuludeks 1950 jõudis Elfdalen siiski Buenos Airesesse.
Rootis ajaleht pajatas laeval reisinute käekäigust uuesti järgmise aasta 14. jaanuari numbris, kus võrreldi Elfdaleni pardaolusid koonduslaagriga. Väideti, et reisi korraldajad petsid reisijaid, eriti lapsi, lubatud toidu kogusega. Vaatamata lubatule polnud pardal arsti ning kapten ja ülejäänud laevameeskond olid sageli purjus, mis omakorda päädis tülidega. Reisijad kaebasid Argentina võimudele, et sel ajal, kui nemad nälgisid, said kapten, tema naine ja meeskond korralikult süüa. Lehe väitel ajendas reisi korraldajaid üksnes saamahimu ning põgenike heaolu oli nende jaoks teisejärguline.