Alused
16 eestlast – seitse meest, viis naist ja neli väikest tüdrukut – olid pressitud tillukese Erma pardale.
Erma
15. detsembril 1945 ilmus Little Creeki sõjaväebaasi lähedal, Ameerika Ühendriikide idarannikul Virginia osariigis jäise Põhja-Atlandi rannikul lumetormist pisike laevuke. 11-meetrise aluse peale oli pressitud 16 eestlast: seitse meest, viis naist ja neli väikest last. See grupp oli lahkunud Smedslattenist Rootsis 9. augustil 1945 “lühikesele rannikulähedasele merereisile”, et vältida nõukogude spioonide teravdatud huvi. “Lühike merereis” jõudis lõpule pärast 128 päeva väldanud 13 272-kilomeetrist sõitu üle ookeani.
Erma reisijad olid kõik moel või teisel seotud kuulsate eesti meresõitjate peredega, kes olid põgenenud II maailmasõja ajal Rootsi. Nad teadsid, et kui Rootsi annab järele Nõukogude Liidu survele eestlased koju tagasi saata, ootab neid ees mahalaskmine, vangiminek või Siberisse saatmine.
Kapten Harri Paalbergi pere oli erilises ohus, kuna tema isa Rudolph Paalberg oli samuti laevakaptenina olnud alusel Signe, kui nõukogude väed vallutasid 1940. aastal Eesti. Kõigile eesti kaptenitele anti korraldus anda oma laevad koheselt üle nõukogude vägedelele, kuid Paalberg põrutas oma laevaga hoopis New Yorki. Kui nõukogude ametnikud tulid pardale aluse üleandmist nõudma, haaras Paalberg ühest mehest kinni ja kupatas ta üle parda. Ta jäi sõja lõpuni Ameerikasse ning Signe jäi niikauaks USA mereväe käsutusse.
Erma teekonna kaart, mis avaldati ajakirjas Yachting märtsis 1946.
Erma seilas Rootsist Göta kanali kaudu Norrasse Kragerösse, kus laeva juba tormikahjudest parandati. Teel Norrast üle Põhjamere Invernessi Šotimaal pidi Erma äärepealt sõitma meremiini otsa, kuid õnneks pääses sellest ning sõitis Kaledoonia kanali kaudu Iirimaale. Laev tegi vahepeatuse Portaferrys ja Dublinis, ja võttis sealt suuna Aafrika rannikust läänes asuvale Madeira saarele. Sealt edasi viisid soodsad passaattuuled Erma Ameerika idarannikule.
Novembri lõpuks olid reisijate toiduvarud ja vesi otsakorral ning nälg näpistas. Nad olid küll juba 250 miili kaugusel Florida rannikust, kuid sügistormid viskasid neid tagasi ookeanile.
Kohalikud võtsid Põhja-Iiri sadamalinnas Portaferrys Erma väga sõbralikult vastu.
Õnnekombel jäid nad 14. detsembril USA sõjalaeva John P. Gray vaatevälja ning tänu ameerika mereväelaste antud kütusele, merekaartidele, veele, toidule ja soojadele riietele jõudsid nad päev hiljem mereväebaasi. Virginia rannikul asuvas baasis tehti neile meditsiiniline ülevaatus ning anti kuuekuulised USA viisad, mida nad said hiljem pikendada ja kõigist reisijatest said hiljem USA kodanikud.
Erma on ilmselt kõige tuntum põgenikelaev, kuna üks selle pardal olnud reisija, Voldemar Veedam avaldas 1952 oma kogemusest ameeriklasest kirjaniku Carl B. Walliga kahasse kirjutatud raamatu “Purjetamine vabadusse”. Sellest sai rahvusvaheline menuk, mida tõlgiti 30 keelde. Eestis avaldati see raamat esmakordselt Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul 2018. aastal.
Vaprad lapsed Erma pardal: mantlites Aimi, Ulla ja Inga Küün ning traksipükstes Juta Paalberg.
Meeskond ja reisijad:
- Kapten Harri Paalberg, tema naine Ellen ja tütar Juta (3) ning Harri ema Minna
- Arvid Küün, tema naine Nora ja tütred Aimi (10), Inga (7) ja Ulla (3)
- Maia Andre ja tema ema Juliane Altenbrun
- Voldemar Veedam
- Paul ja Lembit Reinholm
- Heino Luts
- Roman Ubakivi
Fotod avaldatud Eesti Meremuuseumi loal.
Erma saabus Virginia osariigi vetesse detsembris keset lumetormi.
Joonis Erma läbilõikest raamatust “Purjetamine vabadusse”.
Meremehed USA laeva USS John P. Gray pardal lehvitavad Ermale hüvastijätuks.
Werner Neudorffi maalitud stseen Ermast tormi meelevallas.