ly

Pardal tosin inimest, lahkus kahemastiline motoriseeritud purjekas Ly 19. septembril 1948 Rootsist, et sõita Lõuna-Aafrikase. Sel hetkel nad veel ei teadnud, et sinna pärale jõudmine võtab tervelt üheksa kuud. Kapteniks oli palgatud Bernhard Veskimeister, kes oli 1940. aastal lõpetanud Tallinna Merekooli. 1945. aastal oli ta seilanud kapten Kõu Valteri jahi Estonia pardal Inglismaale. Estoniast sai omakorda esimene põgenikepaat, mis jõudis Rootsist Ameerikasse. 

Ly oli varem kandnud nime Willem või Viljam ning ta kaalus 100 tonni, oli 18 meetrit pikk ja 6 lai. Rootsist lahkumise järel randus laev Norras Kristiansandi sadamas ning seejärel Inglismaa sadamalinnades Yarmouthis, Doveris, Plymouthis ja Foweys. Viimases sadamas parandati Ly kereosa, mis oli hakanud korralikult lekkima. 

Novembris 1948 Biskaia lahe ületamisel jäi Ly metsiku tormi kätte, mis vältas kaks nädalat. Veskimeister kirjeldas oma reisikirjas, kuidas torm reisijatele mõjus:

“Kõikide õnnetuste tulemusel oli enamiku inimeste meeleolu täiesti nullis. Levis kuuldus, et me ei pääse sellest tormist välja ühes tükis. Meeleolule ei aidanud kaasa ka meist mööda hulpinud kummuli läinud päästepaat. Kellele see kuulus või kuidas see oli sattunud keset Biskaia lahte, ei olnud võimalik neis oludes kindlaks teha.

Iga kord, kui me kuulasime ilmaennustust, kogunes tropp inimesi ukse taha. Nad tahtsid teada, kas torm hakkab järele andma ja millal me saame edasi sõita. Aga ilmajaam andis järjest tormihoiatusi. Lisaks teavitati, et samaväärse kestvuse ja raskusastmega tormi polnud Põhja-Atlandil ja Biskaia lahes nähtud juba 20 aastat. Torm katkestas isegi suured Briti mereväeõppused.”

Kui torm lõpuks rauges, suutis Ly vaevu randuda Põhja-Hispaania väikelinnas Santanderis. Meeskond sai teada, et vajalike varuosade hankimine võtab vähemalt kaks kuud, seega otsustati talv veeta sealsamas. “Kuna meil pole esindajat, peame me kõike ise tegema ja ise diplomaate mängima,” kirjutas Veskimeister oma reisikirjas. Ta märkis ka, et “meie kallid kaasmaalased, kes siin enne meid peatusid, ei olnud just parimad Eesti esindajad, seega peame me paljusid asju üle siluma.” 

Veebruaris 1949 jätkas Ly teekonda Las Palmasesse. Seal viibitud kolme kuu jooksul eemaldati ühel mehaanikul pimesool ning Veskimeisteri naine, kellel oli Lõuna-Aafrika viisa olemas, otsustas laevalt lahkuda ning minna hoopis samal kursil sõitnud suure kruiisilaeva pardale.

Veskimeister kirjutas oma päevikusse, et Ly jõudis Sierra Leone pealinna Freetowni 28. märtsil 1949. Selle nädala jooksul, mil laev tankis kütust ja toiduaineid, võisid reisijad jalutada sadamas ringi ning Veskimeisteri kirjelduse kohaselt jäi nii mõnigi neist seal ilma oma kellast või rahakotist.

2. aprillil hiivas laev ankru ning võttis kursi 3900 kilomeetri kaugusel asuvale Portugalile kuuluva Angola sadamalinnale Lobitole. Guinea lahes vastu tuult ning hoovusi sõites kulus selleks täpselt kuu aega. Ly mootor oli kuuma ilmaga sõites kõvasti vatti saanud, kulutades iga päev ligi 300 liitrit ülikallist joogivett, sest soolase merevee kasutamine oleks võinud mootori kinni jooksutada ning seda tulnuks keset merd hakata puhastama. Veskimeisteri märkmete põhjal nõudis Lobito sadam teiste samasugustega võrreldes 30 korda kõrgemat sadamatasu ning meeskond oli rõõmuga valmis sealt juba kümne päeva pärast mööda Lääne-Aafrika rannajoont edasi allapoole sõitma. Selleks ajaks olid nii Veskimeister ise kui ka üks reisija nakatunud malaariasse ja laev oli sunnitud tegema nädalase peatuse pisikeses sadamalinnas Moçâmedeses, et haigestunud saaks paraneda.

Enne Moçâmedesest lahkumist saabus Ly pardale kingisülemitega varustatud  delegatsioon kohaliku tolliameti juhiga eesotsas. Selgus, et eelmisel päeval oli linn tähistanud Portugali asunike saabumise sajandat aastapäeva. Kuna ka põgenikud olid saabunud sarnase väikese laevaga, pidasid kohalikud oma kohuseks neid kui tublisid meresõitjaid tervitada ja tunnustada. 

Ly lahkus Moçâmedesest 24. mail ning jõudis Namiibia rannikul asuvasse Walvis Baysse juuniks. Mõne aja pärast maabus kuuest mehest, viiest naisest ja koerast, kes oli liitunud laevaga Santanderis, reisijate seltskond Lüderitzis. Peale kapten Bernhard Veskimeisteri pole teiste reisijate nimed teada, kuid nende hulgas oli kaks mehaanikut, kalur, ehitaja ning maalija. Ly müüdi 2500 LAVi naela eest maha.