Alused

Teised katkenud reisid

  • 1946. aastal lahkus Rootsist laev nimega Kalev, mille pardal oli 13 põgenikku. Ühe versiooni kohaselt jõudis see kalalaev juunis Taani Hirtshalsi sadamasse, pardal kaheksa meest, neli naist ja üks 15 kuud vana väikelaps. 5. oktoobril tuli teade Kinsale’i sadamast Iirimaal, kust olevat just lahkunud kapten Verner Väli juhitud laev kaheksa põgenikuga pardal Santo Domingosse Dominikaani vabariigis. Kaks aastat hiljem märgib 10. oktoobri Eesti Teataja, et Kalevi pardal Marokosse saabunud “kaasmaalane Tohver, kes oli pärit Hiiumaalt, suri Berrechidi hullumajas” ning maeti seal märgistama hauda. 

10. oktoobri 1948 Eesti Teataja. 

  • 1946 31. oktoobri New York Times teatas, et “17 lätlasest ja leedukast koosnev grupp, kes olevat venelaste eest põgenenud, maabus eelmisel õhtul Northumberlandis. Nende 12-meetrine kalapaat purunes Briti rannikust kuue miili kaugusel, kümme päeva pärast Rootsist lahkumist ning nad pukseeriti kaldale.” Pole teada, mis põgenikest edasi sai. 

  • Voldemar Kures, eesti ajakirjanik, kes kasutas pseudonüümi “Fakt,” avaldas ajalehes  Stockholms-Tidningen Eestlastele 8. juunil 1947 intervjuu Eesti Meremeeste ametiühingu sekretäri Toivo Sillaotsaga. Sillaots rääkis, et Karl Tammeri nimeline meremees, kes töötas mehaanikuna Rootsi kaubalaeval Fylgia, oli talle saatnud kirja, milles kirjeldas eelmisel Liverpooli sadamas kohatud eestlast ja tšehhi, kes olid kavatsesid Rootsist Brasiiliasse seilata, kuid jõudsid vaid Inglismaale, kus müüsid oma jahi maha ning “elasid ilusat ja lõbusat elu”. Tammer kirjutas ka, et oli 1946. Aasta novembris Casablancas kohtunud kahe eestlasega ning märtsis 1947 veel kahega Las Palmases, kes võisid olla kas Kalevi või Elvi pardalt. Neid väiteid ei ole aga võimalik kuidagi kontrollida, kuna ühtegi nime ei nimetatud. 

1948. aasta 4. novembri Eesti Teataja.

  • Eesti Teataja andis 1. augustil 1948 teada, et Läti traaler Volo, pardal 37 reisijat, lahkus Göteborgi sadamast 24. juulil ja peatus teel Montreali Cobhi sadamas Iirimaal. Pole siiski mingeid asitõendeid, et Volo oleks kunagi jõudnud Kanadasse või kuhugi mujale.

  • Eesti ajalehed Rootsis teavitasid, et Ly-Bohn oleks teel Falmouthi Inglismaal 10. novembril 1948 peaaegu uppunud. Kuunari pardal oli kuus meest ja kuus naist, kes “olid põgenenud oma kodumaalt vene terroristide eest”. Parandustööde järel plaanis laev jätkata teekonda Las Palmasesse, kuid pole teada, kas ta sinna ka jõudis või mis sai tema reisijatest.

  • Kui valdav osa põgenikepaatidest asus teele Rootsist, siis 1949. aastal põgenesid Volker Harpe (20) ja Helmuth Russow (38) Nõukogude Liidu kontrolli all olevalt Ida-Saksamaalt enda ehitatud 10-meetrise jahiga Felicitas (Filicius). Mehed, kes esitlesid end ameerika ajakirjanikele eestlastena (tegemist oli baltisakslastega), plaanisid purjetada Kanadasse. Viiendal nädalal murdus nende jahil aga mast ning mootor lakkas töötamast, mistõttu mehed ulpisid abitult kuni 4. juulini 1949. Aastal keset Atlandi ookeani, mil Briti aurulaev Britannic päästis nad Iirimaalt 750 meremiili kaugusel lääne poole. Mehed maandusid 9. juulil New Yorkis ning neid hoiti kuus kuud Ellis Islandi põgenikelaagris, kuni neil lubati maale minna. 1951. aastal said nad lõpuks elamisload USAs, kuhu jäidki oma elupäevade lõpuni. 
  • Siin-seal on Rootsist teele asunud põgenikepaate veel mainitud, kuid need kirjeldused ei ole eriti detailsed. Raamatus “Eestlased Kanadas” mainitakse Biskaia lahes uppunud laeva, millega läks märga hauda üheksa meest. Stockholms-Tidningen Eestlastele kirjutas 9. jaanuaril 1949, et Biskaia lahe tormides uppus kaks põgenikelaeva, ning keegi pääsenud eluga. 3. märtsil 1950 kirjutas Baltimore Sun alates 1945. aastast USAsse saabunud Balti põgenikest. Lisaks juba tuntud laevadele mainiti, et juunis 1949 jõudis kaheksa põgenikku Miamisse, kuid rohkem infot ei antud. Küll aga mainiti, et kolm inimest olid maabunud 1. novembril 1947 San Juanis, Puerto Ricos. Üks neist küll uppunud maabumise käigus ning teised kaks lahkunud sellest piirkonnast, kuid sellega antud infokild ka piirdus.