Prolificu pikk teekond üle Atlandi on ees.

Prolific

Prolific asus teele Roostist Uddevallast 23. juulil 1948, pardal 69 reisijat. Laev saabus kuu aega hiljem Wilmingtoni, Põhja-Carolina osariigis, olles napilt pääsenud orkaanist Bahama rannikul, mis oleks äärepealt laeva ümber ajanud.

Prolificu lugu on erakordne, kuna mitmed selle pardal olnud reisijad jäädvustasid oma lugusid kas kirjalikult või hiljem videos: Pärnust pärit Enn Kalde pidas reisi ajal päevikut, Ruth Oja-Sootaru on jäädvustanud oma loo Kogu me Lugu videosarjas, Ants Lepson maalis laeva kõige dramaatilisemaid momente ning tema vend Indrek pani oma mälestused kirja. Argosy ajakiri avaldas seeria värvikaid lugusid Carl B. Walli sulest, kellest hiljem sai 1952. aastal ilmunud raamatu “Purjetamine vabadusse” kaasautor.

Prolific oli puidust 21,2 meetri pikkune kahemastiline kuunar, mis oli ehitatud 1891 Grimsbys Inglismaal.

Prolific oli 21,2-meetrine kahemastiline kuunar, mis oli ehitatud 1891. aastal Inglismaal, Grimsby laevatehases. 1898 oli see müüdud Rootsi laevafirmale, kes kasutas seda niikaua, kuni Eesti põgenikud oma säästud kokku panid ja laeva ära ostsid. Reisiseltskond kolis juba aegsasti Uddevallasse, kus laeva remonditi, ning ööbiski selle pardal kuni mereleminekuni.

Enn Kalde kirjutas enne Rootsist lahkumist oma päevikusse:

“Olen praegu kodumaata, omasteta, võib öelda, ka varanduseta. Põgenik, kes võõraste võimude poolt sunnitud endale otsima uut kodu. Kaks kohvrit – see on mu varandus. Ja nendega elan ma Prolificul. Ja usaldan seda ujuvat kodu. Ei leidnud Rootsis võrdset olemist oma armsale Eestimaale. Ja rändan edasi. Prolific viib mind.”

Palava ilmaga võeti jahutavaid veevanne otse tekil.

23. juulil asutigi teele ja kuni Fotö sadamani juhtis laeva selle eelmine omanik, kapten Abrahamsson, kes käsutas enamiku reisijad teki alla, et mitte äratada soovimatut tähelepanu. Põgenike poolt värvatud kapten oli vahetult enne reisi ameti maha pannud sõnadega: “On kriminaalne viia nii palju inimesi merele sellises pehkinud paadis.” Tema asemel võtsid laeval koha sisse kaks soomlast.

Enn Kalde kirjutas 27. juunil oma päevikusse:

“Eile nägime esimesi delfiine. Päris laevakülje vastu ujusid need suured kalad: sinakashallid seljad veepinnal, lainete vahel hüpates näitavad nad oma suuri uimesid. Õhtu kuupaistes sätendab soolane merevesi fosforisisaldavuse tõttu nii, nagu oleks peotäied jaaniussikesi raputatud laeva vöörist vahutavatesse lainetesse.”

Prolific peatus 29. juulil varude täiendamiseks Doveri sadamas, kus sattus kõrvu Argentinasse teel olnud Ilmarisega. Seejärel purjetas laev lõunasse Biskaia lahte, “meremeeste surnuaeda”, ja otse tormi. Läbi tormimöllu silmati lõpuks üht kolmemastilist laeva, mis juhatas Prolificu Marini sadamasse. Seal võeti laevapere suure rõõmu ja käraga vastu ning kostitati kohaliku hea-paremaga. Neli päeva hiljem jätkus teekond üle Atlandi.

Prolificu kõige pisemad reisijad põdesid kuumade ilmadega läbi tuulerõuged ja pidasid rasketes oludes vapralt vastu.

18. augustil jõudis Prolific Funchali Madeiral. Siin olid kohalikud vahepeal tänu teistele põgenikele aru saanud, et eestlased ei ole kommunistid, vaid põgenevad kommunismi eest ning olid seega pisut sõbralikumad.

Nädala pärast oli Prolific uuesti teel ja 8. septembriks jõuti täpselt poolele teele Atlandi keskel. Ilm oli erakordselt palav ning kõik pardal olnud lapsed olid selleks ajaks läbi põdenud ka Rootsist kaasa võetud tuulerõuged, õnneks kõik üsna kergesti.

Neli päeva hiljem sõitis Prolific sisse suurde orkaani. Ühel hetkel kostus lainete mäslemine kõrvulukustava mürana, seejärel jäi aga kõik täiesti vaikseks: laev oli jäänud üleni vee alla. Kuid ta tõusis uuesti pinnale.

Ühel hetkel tundus reisijatele, et nüüd on lõpp ning merre heideti pudelisse pistetud nimekiri laeva reisijatest. Ruth Oja-Sootaru meenutas, et ta hoidis oma tütrest kinni ning lootis, et tütar upub esimesena, et ta ei peaks oma ema taga otsima.

Pärast tormi toodi kõik märjad esemed tekile kuivama.

Soomlasest kapten Berndt Andersson püsis 48 tundi jutti rooliratta taga ja suutiski Prolificu tormist välja tuua. Orkaan suutis siiski laeva oma kursist niipalju kõrvale juhtida, et Florida asemel oli jõutud palju kaugemale põhja.

20. septembril märkasid reisijad lõpuks maad ning järgmisel hommikul juhatas USA rannavalvelaev nad Põhja-Carolinas Wilmingtoni sadamasse, kuhu oli kuu aega varem jõudnud ka Roland.

Prolificu ja Rolandi reisijad saadeti koos Ellis Islandi pagulaskeskusesse, kuniks kohalik luteri kirik leidis neile eestkostjad. Positiivsed kajastused kohalikus pressis, sh Prolificu võrdlemine Mayfloweri, 1620. aastal Ameerikasse purjetanud Briti puritaanide laevaga, aitasid põgenike palveid kuulda võtta ning neil lubati jääda Ameerikasse.

15. augustil 1951 allkirjastas president Harry S. Truman dokumendi, mis lubas mõlema laeva reisijatel jääda USAsse ning kolme aasta möödudes olidki paljud neist saanud USA kodanikeks.

Ameerikasse jõudes said Eesti põgenikest kohalikus meedias tõelised kangelased ning nende raskest saatusest ilmus mitmeid põhjalikke artikleid.

Ajakirja TIME kajastus

1948. aasta 11. oktoobri ajakirjas TIME avaldatud artiklis “Põgenikud: teel välja” kirjutati:

“”Kus iganes sa ka ei oleks, me saame su kätte!” Selliste sõnadega kuulutas nõukogude võimude poolt kontrollitud Eesti raadio kuni Rootsini välja, meenutab veel tänaseni hirmujudinatega 21-aastane koduperenaine, kes saabus koos oma sõpradega USAsse eelmisel nädalal, et siin asüüli paluda. Nende lugu on lõputuna näiva merereisi leitmotiiv. “Ma pagesin sakslaste eest Eestist Soome,” pajatas tüdruk Ellis Islandil. “Aasta hiljem, 1944, põgenesin ma venelaste pärast Soomest Rootsi.” Kõigil tema kaasreisijatel – metallitöölistel, kangakudujatel, õmblejatel, mehaanikutel, klaasipuhujal, advokaatidel, talupidajatel ja kaluritel – on rääkida täpselt samasugused lood.

Keset tormi pisteti Prolificu reisijate nimekiri pudelisse ja visati ookeani juhuks, kui laev juhtubki põhja minema.

Üks Eesti talumees rääkis, kuidas tema 76-aakrine (0,3 km2) talu oli temalt võõrandatud, kuna venelaste arvates oli ta kulak. Ühel tüdrukul on siiani silme ees pilt kolmest vene armeesse astumisest keeldunud poisist, kelle silmad olid välja torgatud, näpud puruks muljutud, ja juuksed peast rebitud.

69 põgenikku, kes kartsid, et vene võim saab nad Rootsis kätte, pressisid end tömbi ninaga kuunarile Prolific, mis on Mayflowerist umbes poole väiksem. Nad seilasid üle 6000 miili, et jõuda kaitsvasse Ameerika sadamasse. Nad kogesid torme nii Biskaia lahes kui Finisterre neeme lähedal. Nad vahetasid oma riided viinamarjade ja kookospähklite vastu Maideral ning kaotasid oma roolimehhanismi orkaanis Bermuda lähedal. Lekkivate kambriluukide all olid nende naised 30-kraadises kuumuses hoolitsenud tuulerõugete käes vaevlevate laste eest. 60 mere veedetud päeva järel jõudsid nad lõpuks maale Wilmingtonis, Põhja-Carolinas, kust nad sõitsid rongiga New Yorki.

Alates 1945. aastast on Baltikumist USAsse saabunud 230 põgenikku veelgi ebakindlamates merekarpides kui Prolific. Estonia-nimeline alus, millel saabus Floridasse Kõu Walter oma naise ja lastega, oli vaid 14 meetrit pikk. Koolilastele sobivat maakaarti kasutades Stockholmist Little Creeki purjetanud Erma oli vaid 11 meetrit pikk.

Enamikule viie paadiga saabunud põgenikest on tänaseks USA viisad väljastatud, ning paljud on juba esitanud ka kodanikuks saamise taotluse. Teised on Päästearmee kaudu saanud loa maale jääda. Seni pole mitte kedagi Venemaale tagasi saadetud, ja kuigi piirivalve seda öelda ei taha, siis ilmselt kedagi tagasi ka ei saadeta.”

Keset tormi pisteti Prolificu reisijate nimekiri pudelisse ja visati ookeani juhuks, kui laev juhtubki põhja minema.