Alused

Lõuna-Aafrika reisid olid kõige pikemad ja vaevalisemad. Rootsist lahkus LAVi suunas kuus laeva, kuid vaid kolm jõudis sihtkohta. Tänases Namiibias asuvast Lüderitzist jõudsid reisijad lõpuks Kaplinna rongiga. 

Reisid Lõuna-Aafrikasse

Rootsi pagenud baltlastele oli Aafrika manner suhteliselt tundmatu. Kuna nõukogude võimud nõudsid Rootsi valitsuselt “oma kodanike” väljaandmist, hakkasid põgenikud otsima Nõukogude Liidust võimalikult kaugel asuvaid ohutumaid paiku. 

Jüri Vendla kirjutab “Unustatud merereisides”, et Rootsis elavad eestlased võtsid ühendust Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) saatkonnaga Stockholmis, et uurida võimalusi suurema seltskonna pagulaste Lõuna-Aafrikasse asumise kohta. Saatkond võttis väidetavalt ühendust ka asjakohaste asutustega LAVis, kuid riigi ametiasutused ei olnud valmis uusasukaid vastu võtma. 

Kokkuvõttes hakkasid eestlased ametlikest kanalitest mööda minnes omal käel uurima võimalusi teisele poole maakera purjetamiseks, nii nagu mitmed teised põgenikud olid juba teinud. Põgenikud kogusid kokku oma säästud, ostsid meresõidukid ning asutasid end teele. Nad ei kujutanud ettegi kui keeruline on teekond Lõuna-Aafrikasse. Rootsist asus teele kuus alust, millest kolm jõudis ka LAVi pärale. Dagmari, Ann-Mari ja Ly pardal jõudis oma uuele kodumaale 70 inimest; laevadest, mis kohale ei jõudnud, on eraldi peatükk katkenud merereiside all. 

Laeva nimi / Saabumise aeg  / Reisijad / Sihtpunkt

  1. Dagmar 2. november 1947 16 Lüderitz
  2. Ann-Mari 8. detsember 8, 1948 44 Lüderitz 
  3. Ly Juuni 1949 11 Lüderitz

KOKKU 71