Alused

S.S. Walnut  Halifaxi sadamas.

ss walnut

S.S. Walnuti pardale oli mahutatud 350 inimest, nii palju ei olnud peale võtnud ükski teine Rootsist välja sõitnud viikingipaat. Halifaxi Kanadas jõuti 13. detsembril 1948, pärast 28-päevast reisi tormisel Atlandil. 

Walnut oli 1939. aastal Briti Kuninglikule Mereväele ehitatud 50 meetri pikkune miinitraaler. Pärast teist maailmasõda polnud selliseid sõjalaevu enam tarvis ja need müüdi maha. 1948 ostis hilisem kaubalaevanduse magnaat Sten Olsson kolm sellist miinitraalerit, tõi laevad Rootsi, et need kaubaveoks ümber ehitada. Kuid laevad ei olnud selleks sobivad ja nii pandi 550-tonnine Walnut uuesti müüki. 

Kui üks seltskond eestlastest põgenikke Rootsis sai teada, et see üheksa-aastane laev on müüa, moodustasid nad Compania Maritima Walnut S.A. (Laevaühing Walnut Ltd.) ja korjasid selle ostmiseks kokku 225 000 Rootsi krooni (63 000 Kanada dollarit). Kuigi laev polnud oma 11,5 sõlmega eriti kiire, teadsid ostjad, et see on merekõlblik. Laevaühingu juhatuses olid Alexander Kalbus, Helmut Suursööt, Voldemar Vares ja Walnuti kapten August Linde. Müüdi 250 tuhande-kroonist osakut, selle raha eest ehitati algselt 35 inimese jaoks ette nähtud laev ümber. Esialgu oligi kavas võtta pardale 250 reisijat, aga nimekiri muudkui pikenes sedamööda, kuidas teave laeva kohta suust suhu levis. 

Walnuti reisijad lahkumas Rootsist.

Walnut sõitis Göteborgist välja 13. novembril 1948, peatudes esmalt Lysekili sadamas, et teha viimaseid reisiettevalmistusi. Neli päeva hiljem asus laev teele, pardal 352 inimest, kellest 50 olid peidus, kuni jõuti vabasse vette. Rootsi võimud olid nimelt loa andnud vaid 303 reisija jaoks. 

Eestlasi oli reisijate hulgas kõige rohkem, lisaks oli pardal veel lätlasi, leedulasi, poolakaid, austerlasi ja soomlasi. Tiiu Roiser-Chorowiec, kelle ema oli üks reisijaist, teadis rääkida, et enne Walnuti väljasõitu oli Rootsi sadamaadministratsioonile saabunud kiirtelegramm nõukogude ametivõimudelt. Nõukogude Liit tegutses aktiivselt selle nimel, et survestada baltlastest põgenikke oma okupeeritud kodumaale tagasi pöörduma, sest pidas neid nõukogude kodanikeks. Rootsi ametnikud aimasid, et ilmselt nõuti telegrammis Walnuti väljasõidu peatamist, sestap avasid nad selle alles pärast laeva lahkumist. 

Elu laevas oli väga kitsas. Põgenikud olid sunnitud enamiku ajast veetma oma koides, mis olid vaid 60 sentimeetrit kõrged, 60 sentimeetrit laiad ja 180 sentimeetrit pikad. Talvine ookean oli väga tormine. „Koisse aheldatud rappusid kui lõbustuspargis Ameerika raudteel, kuid see sõit kestis vahel tunde ja isegi päevi,“ kirjutas Lynda Mannik,* kelle isa ja onu olid reisijate hulgas. Paljud olid ka pidevalt merehaiged. 

Ajakirja TIME Kanada väljanne kajastas põhjalikult Walnuti saabumist 27. detsembri numbris 1948.

Walnut sattus Põhjamerel tugeva tormi kätte ning meri uhtus tekilt ära 200 tonni varusütt ja vesi tungis katlaruumi. 23. novembril pöörati sisse Iirimaa Sligo sadamasse, et teha parandustöid ja osta sütt juurde. Lahke linnarahvas kutsus põgenikke oma kodudesse, pakkudes neile pesemisvõimalust ja süüa. Iirimaal lahkus laevalt neli või viis inimest, nende hulgas ka üks meeskonnaliige, kes ei uskunud, et laev Kanadani välja veab. 27. novembril jätkas Walnut teekonda. Kohalikud elanikud ühes kirikuõpetajaga saatsid neid palvetega teele, soovides turvalist reisi. 

Atlandil jätkusid talvised tormid ja Walnuti varusöed uhuti teist korda üle parda. 10. detsembril sõideti söevarude täiendamiseks sisse Nova Scotia Sydney sadamasse, kus sütt saadi Kanada valitsuse kingitusena.

Hondurase lipu all seilav Walnut jätkas teekonda Halifaxi immigratsioonijaama, sest sinna olid suundunud ka teised viikingipaadid. Põgenikud andsid Kanada võimudele kohe üle palvekirja, paludes poliitilist varjupaika. Veebruari keskpaigaks olid kõik, välja arvatud kolm reisijat, läbinud edukalt julgeolekukontrolli. Pärast kolmekuist kinnipidamist lubati suuremal osal reisijatest Kanadasse jääda. Vaid kaks inimest saadeti Rootsi tagasi. 

*Lynda Mannik kirjutas raamatu „Photography, Memory, and Refugee Identity: The Voyage of the SS Walnut, 1948“

Walnuti ja tema reisijate saatuse kohta saab rohkem infot siit videost: