Alused

Valdav osa Rootsist teele asunud põgenikepaatidest seilas Norra ja Taani vahelt läbi, peatus Shotimaal ja Iirimaal ning mõnikord ka Inglismaal, enne kui asus läbima ohtlikku Biskaia lahte teel Hispaaniasse ja Madeirale. Sealt edasi kasutasid laevad soodsaid passaattuuli, mis kandsid nad Põhja-Ameerika rannikule. Kaardil on näha ka kõige tormisemad kohad Atlandil, kus mitut paati hoidis ümber minemast vaid meeskonna osav tegutsemine. 

Reisid Ameerika Ühendriikidesse

Teise maailmasõja järel kommunismi kuritegude eest põgenejate jaoks kehastasid Ameerika Ühendriigid tõelist “vabaduse kantsi”. Erinevalt Rootsist ei olnud USA nõustunud tunnustama Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal ning väikeriikide diplomaatilised esindused jätkasid seal eksiilis tegutsemist kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal. New Yorkis tegutsenud ja juba oma eluajal legendiks saanud peakonsul Ernst Jaakson võitles aktiivselt sõjapõgenike õiguste eest USAs. 

Juba 1945. aastal maabunud esimesed põgenikepaadid tekitasid USA avalikkuses suurt elevust ja kinnitasid vaprate meremeeste kangelase kuvandit. Ameeriklastele oli juba tuttav Kõu Valteri nimeline Estonia kapten, kes oli 1930. aastal koos oma venna Ahtoga seilanud tillukeses purjepaadis üle Atlandi ning saanud seega meediakangelaseks.

 

Vaid kolm meetrit pikem Erma saabus järgmisena, ning tema reis on jäädvustatud ajalukku raamatuga “Purjetades vabadusse”. 1952. aastal ilmunud reisikirja kaasautoriks oli üks Erma reisijatest, Voldemar Veedam, ning sellest sai rahvusvaheline müügihitt, mida tõlgiti 30 keelde (eesti keeles ilmus alles 2018). 

Kuigi avalikkus lausa jumaldas kangelaslikke põgenikke, pidid nad kõik enne USAs maale pääsemist veetma kuid New Yorkis Ellis Islandi immigratsioonikeskuses. Edithi pardal olnud reisijatele ei antudki USA elamisluba ning nad suundusid edasi Kanadasse.

Euroopa sõjapõgenike saabumine tekitas USAs tõsise arutelu sisserändele seatud piirangute üle. 1924. aastal oli eestlastele määratud aastane kvoot 124, lätlastele 142 ja leedukatele 344, mis ilmselgelt ei vastanud sõjajärgsete aastate oludele. Tänu kommunismi eest põgenenud baltlaste ennastsalgavale julgusele ja USA senaatori Joseph McCarthy poolt õhutatud kommunismihirmust puhkenud külmale sõjale asutigi immigratsioonipiiranguid üle vaatama. 

President Harry S. Trumani poolt 1948. aastal vastu võetud ümberasustatud inimeste määrus avas 400 000 sõjapõgenikule USA piiri: nii said põgenikud edaspidi täiesti seaduspäraselt Ameerikasse reisida ega pidanud kasutama meeleheitlikku paadiretke tõotatud maale pääsemiseks. Täiendavate seadusaktide kinnitamise järel saabus vahemikus 1948-1952 USAsse umbes 12 000 eestlast. 

Erma oli ilmselt kõigist põgenikelaevadest tuntuim, kuna tema reisi kajastas bestselleriks saanud raamat  “Purjetamine vabadusse”.

Aluse nimi / Saabumise aeg / Reisijaid / Sihtpunkt

  1. Estonia detsember 1945 6 Miami, Florida
  2. Erma 15. detsember, 1945 16 Little Creek, Virginia
  3. Inanda 21. august, 1946 18 Miami, Florida
  4. Brill 9. september, 1946 12 Miami, Florida
  5. Linda 28. september, 1946 18 Miami, Florida
  6. Edith 15. september, 1947 24 Savannah, Georgia
  7. Docan 1. oktoober, 1947 8 Miami, Florida
  8. Svea 26. oktoober, 1947 24 West Palm Beach, Florida
  9. Gundel 20. juuli, 1948 29 Boston, Massachusetts
  10. Roland 18. august, 1948 15 Southport, North Carolina
  11. Prolific 20. september, 1948 69 Wilmington, North Carolina
  12. Eeva 21. jaanuar, 1949 37 Miami, Florida
  13. Skagen 5. juuli, 1949 16 Boston, Massachusetts
  14. Parita aprill 1949  43  Baltimore, Maryland
  15. Måsen 29. august, 1950 108 Boston, Massachusetts
  16. Aura juuli 1951 3 New York, New York 
  17. Walprio 4. oktoober 4, 1951 11 Fort Pierce, Florida

KOKKU 457

Allikad: Baltimore Sun, 3. märts, 1950; Välis-Eesti, 7. oktoober, 1951; Eestlased Kanadas, Canadian Estonian Historical Commission (1975); Estonians in America 1945-1995: Exiles in a Land of Promise, Estonian American National Council (2016); “The formation and development of the Estonian diaspora,” Journal of Ethnic and Migration Studies (2010).