Victory

Kapten Voldemar Jürgenfeldt ja kirikuõpetaja Jaan Gnadenteich organiseerisid Victory reisi Rootsist 1949. aastal. Tegemist oli teises maailmasõjas teeninud Briti sõjalaevaga, mille eesmärgiks oli viia korraga kuni 50 sõdurit üle Inglise kanali. Pärast sõda müüdi laev norralastele, kes kohandasid selle 150 reisijat mahutavaks reisilaevaks. Eesti reisikorraldajad, kes müüsid investoritele Kalevi laevakompanii osakuid, suutsid Victory pardale mahutada aga koguni 385 põgenikku.

Reisijad, kel varem oli olnud raskusi legaalselt USAsse või Kanadasse pääsemisega, pidid maksma ülesõidu eest 800 Rootsi krooni. Valdav osa reisijatest olid eestlased, aga pardal oli ka lätlasi, leedukaid, poolakaid, soomlasi ja teiste rahvuste esindajaid. Terve grupi peale tuli ka sadakond last.

Juba enne reisi ilmnes, et Jürgenfeldt ei olnud tegelikult kapteniks sobiv ning osanikud värbasid tema asemele kogenud kaugmaasõidukapteni August Voksepa. Kuid tema pani oma ameti maha pärast esimest tööpäeva ning tüürimees Hugo Ennist võttis üle kapteni rolli.

Victory pidi plaani järgi teele asuma 1949. aasta kevadel, ja kõik viivitused põhjustasid kogu oma maise vara maha müünud ja Göteborgi kohale saabunud reisijatele palju pahandust. Nad olid arvestanud laeva kohese lahkumisega ning paljudel neist ei olnud kusagil elada, sestap asusid nad elama laevas.

Boys from the Victory in Ireland. Toivo Palango, far left, later reached America with his parents on the Aura.

Augusti lõpuks 1949 oli kaptenil kindel plaan teele asuda ja kõik reisijad tulid pardale. Gnadenteich otsustas enne lahkumist tuua toiduks pardale äsja tapetud sea.

Pärast kuudepikkust venitamist oli lõpuks selge, et Victory lahkub Rootsist 1. septembril. Rootsi ametivõimud aga leidsid, et laev ei ole merekõlbulik ega lubanud pardale nii palju reisijaid nagu algselt oli plaanis. Laevandusinspektor Sven Sellström kirjeldas olukorda pardal kui täiesti vastuvõetamatut ning kartis, et see võib minna tormides vaid hullemaks.

Meeskond eiras aga igasuguseid ettekirjutusi ning Victory lipsas Norra lipu all sadamast välja ööl vastu 25. septembrit. Rootsi politsei andis piirivalvele märku, kes sundis hoiatusrakette tulistades laeva peatuma. Victory eiras ka neid korraldusi, kuid sõitis paari tunni pärast ise kogemata karidele, mis tekitas laeva külge suure augu. Kuna laev suutis siiski edasi sõita, jätkas Victory oma vaevalist teekonda IIrimaa suunas, kus ta peatus 30. septembril Cobhi sadamas Corki lähedal.

Reisijad olid maale jõudes näljased ja merehaiged. Reisi korraldajad soovisid laeva parandada ja teekonda jätkata, kuid Iiri ametivõimud otsustasid, et laev ei ole võimeline Atlandi ületama ning suunasid laeva kinnisesse dokki alla langetatud silla taha, et välistada selle põgenemine.

Tollased ajalehed võrdlesid Victoryt “kirstulaevadega”, mis olid täpselt sajandi eest Corkist lahkunud suure näljahäda käest põgenejatega. Ehk just selle võrdluse tõttu kohtlesid kohalikud elanikud ja ametnikud eestlastest põgenikke eriti heldelt, kuigi nende endi majanduslikud võimalused olid üsna piiratud. Arutleti selle üle, kuidas põgenikke aidata ning lõpuks paigutati nad endisesse Punase Risti hallatud põgenikelaagrisse Rockgrove’is Corki lähedal. Vaid üksikud viisadega reisijad said oma teekonda jätkata, aga teised pidid Iirimaal ootama kuid. Punase Risti abi saamiseks pidid nad kõik töötama.

Kanada valitsus saatis Corki oma esindajad põgenike olukorda hindama, et teha kindlaks, kas nad on valmis põgenikke vastu võtma. Kanada luteri kirik toetas aktiivselt põgenike ümberasumist ning laenas vajadusel ka raha sõidu jätkamiseks. Enamik Victory pardal olnud reisijaist jõudiski Kanadasse Halifaxi 1950. aasta kevadeks.

Victory jäigi viimaseks põgenikelaevaks, mis üritas Rootsist tulles Atlandi ookeani ületada. Laeva omanikud pidasid Iiri valitsusega juriidilisi vaidlusi kuni 1951. aasta sügiseni, kuni müüsid laeva ühele norrakale, kes plaanis sellega seilata oma kodumaale.

Ajaleht Eesti Post avaldas 21. oktoobril 1949 ajakirjast TIME tõlgitud artikli, mis rääkis eesti pagulastest, kes on juba teisel katsel pääseda nõukogude okupatsiooni ikkest vabadusse.

Austraalia ajalehe Sydney Morning Heraldi 1949. aasta 11. oktoobri number avaldas fotod Victory pardale pressitud sadadest põgenikest, mis meenutas sada aastat varem teele asunud “kirstulaevu”, mis viisid ikaldunud kartulisaagi tõttu näljahäda käes vaevelnud iirlased Corkist Ameerikasse.